Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 14. veebruar 2015

"The Rewrite" (2014)

Hugh Grant ei tekita minus otseselt vastumeelt, aga midagi õudselt ebaloomulikku on temas, justkui poleks tegemist inimese, vaid elusuuruses nuku või robotiga, kes võtete ajaks kapist või keldrist välja tõstetakse ja sinna jälle tagasi lükatakse, kui filmimine läbi on. Kes iganes hoiab kaamera taga nööre või pulti, millega teda juhitakse, on nähtavasti laisaks muutunud, sest "The Rewrite'is" on "Notting Hilli" staar eriti mehaaniline. Käesolevas romantilises komöödias (ja mis muu see olla saakski, kui Grant peaosa mängib) kehastab näitleja rahalises kitsikuses vaevlevat stsenaristi Keith Michaelsit, kelle ainsaks suursaavutuseks on Oscari võitmine hittfilmi "Paradise Misplaced" käsikirja eest ja sedagi 90ndatel. Viimases hädas nõustub mees lahkuma L.A.'st ja kolima piinlikult vaiksesse Binghamtoni linna, sest sealne ülikool otsib tuntud kirjameest, kes sooviks õpetada. Keith, kes unistab siiani edust ning tähelepanust, ei tunne ennast uuel ametil kuigi mugavalt, kuid pikapeale hakkab ta kohanema ning aina rohkem läbi käima ülikooli eakaima õpilasega, üksikema Hollyga.

Klišeesid ühesõnaga filmis rohkem kui Hugh Grantil praegu halle juuksekarvu, kuid see ei tähenda, et "The Rewrite'il" poleks midagi asjalikku öelda. Mitte kuigi üllatavalt on sel romantilisel komöödial, kus põhiliste teemade hulka kuuluvad kirjutamine ja konkreetsemalt stsenaristika, mõtterikas käsikiri, mis püüab tähelepanelikult uurida Hollywoodi, edu ja menufilmide olemust. Pealiskaudselt küll, aga siiski. Ühel hetkel hakkab Keith viimases hädas planeerima  "Paradise Misplaced'ile" järje kirjutamist, sest see oleks tema jaoks nagu mugavate soojade susside taas jalga tõmbamine ning Hollywoodi produtsendid oleks mõttest kindlasti vaimustuses. Kaasajal kiputakse kritiseerima Hollywoodi haiglaslikku kommet toota järgesid popiks osutunud filmidele, mis järge ei vajagi, või ammu tuttavaid lugusid natuke muudetud kujul uuesti jutustada, ja "The Rewrite" püüab põhjendada seda stsenaristi seisukohalt. Stsenaristid, nagu ka Keith, on paratamatult nõiaringis, sest teenivad vähe ning stuudiod võivad ignoreerida iga uudset originaalset ideed. Teadupärast on see miski, mida Hollywoodis meeletult peljatakse. Et katust pea kohal hoida, on stsenaristil ohutum luua seda, mis kindlasti kaubaks läheb, kui üritada olla loominguline või radikaalne. Endasse usu kaotanud Keith, kes pole kirjutanud pärast "Paradise Misplaced'i" ühtegi hitti, on täpselt selliste seaduspärasuste ohver, kuid Binghamtonis leiab ta hoopis uue suuna.
"The Rewrite'ist" on irooniline (ja ehk ka silmakirjalik) jutustada samamoodi uuesti kõigile tuttavat mesist lugu väärtushinnangutest ja elus uue lehekülje keeramisest. Lugu, kus kord edu nautinud mees, kes kaotanud inspiratsiooni ning pelgab tundmatust, leiab ühtäkki õnne kohast, kust ta poleks eales lootnud seda leida — pealtnäha harilikust naisest ning esialgu tüütu kohustusena tundunud ametist. Vähemalt ma loodan, et "The Rewrite'i" stsenarist ja režissöör Marc Lawrence kirjutas teadlikult niivõrd šabloonilise süžeega filmi, sest seda ei oleks probleem müüa, aga kätkes sellesse samas vargsi palju kriitikat korduvuse kohta, mida Hollywoodi filmides esineb... ja see on ilmselt omamoodi kaval. Just stsenaristide kui selles tööstuses kõige rohkem kannatavate inimeste suhtes kaastundlik film on mingil määral nutikas, kuid jääb nõrgaks sellena, mis ta lõpuks ikkagi on — elujaatava romantilise komöödiana.

Üheks probleemiks on, et Keith ei ole kuigi sümpaatne tegelane ning Granti võlts müügimehe kõnemaneer ja hoiak ei aita siinkohal kaasa. Grant on selliseid ninakaid tüüpe mänginud alati, kuid Keith mõjub lausa häirivalt madalalaubalise ning lapsikuna, mis ei tohiks kuuluda erudeeritud kirjamehe iseloomuomaduste hulka. Filmist on ka rumal mitte lähemalt selgitada, mida kujutab endast täpsemalt "Paradise Misplaced" — draama, mis Keithi elu nii palju muutis (ja mitte tingimata paremuse poole, sest sellega kaasnesid ootused, millele mees enam vastata ei suutnud). See pole kõigest Keithi au ja uhkus, vaid lausa defineerib teda, nii et kas või dialoogis võiks olla rohkem informatsiooni selle kohta. "The Rewrite" näeb ehmatavalt igav välja ning sisaldab liiga palju mõttetuid süžeeliine, selle asemel et keskenduda kõige olulisemale. Seetõttu ei mõju see veenvalt, kui peategelane arusaamisele jõuab, et on aeg muutuda. Marc Lawrence'il on selgelt olnud palju erinevaid mõtteid ja ideid ning neid kõiki kasutanud, nii et tulemuseks segasevõitu, ebaühtlane ja pinnapealne rom-com kergemeelsetele, mis veenab lõplikult, et Hugh'l on aeg pensionipõlve nautima minna.

P.S. Filmis on stseen, kus Keith vaatab YouTube'ist kõnet, mille "Paradise Misplaced'i" eest Oscari võites andis, ja videos on selgelt tegemist verinoore Hugh Grantiga. Taipasin siis, et kasutati kõnet, mille Hugh Grant andis 90ndate keskel, kui võitis Kuldgloobuse "Four Weddings and a Funerali" eest — isegi osa tekstist oli samaks jäetud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar