Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 10. veebruar 2015

"Tie Me Up! Tie Me Down!" (1989) / "Krull" (1983) / "Bird on a Wire" (2010)

"TIE ME UP! TIE ME DOWN!" ("Átame", 1989)

Ma pole kunagi eriline Antonio Banderase austaja olnud, kuid selles varases Pedro Almodóvari komöödias mängib ta päris värvikalt värskelt vaimuhaiglast vabanenud hullu, kes röövib temperamentse näitlejatari Marina Osorio lootuses, et viimane temasse pikapeale armub. See osa loost sarnaneb muidugi John Fowlesi "Liblikapüüdjale", aga Almodóvari variant osutub ekstsentrilisemaks, leebemaks ja ka optimistlikumaks. Omade deemonitega maadelnud naine ei kavatsegi lasta luuludes vaevleval ullikesel Rickyl teda vangis hoida, kuid mida aeg edasi, seda keerulisemaks ja intensiivsemaks nende suhe muutub, jõudes haripunkti kirgliku intiimvahekorraga, mille filmimine võttis kogu päeva. Pikk seksistseen, mida legendaarne režissöör Elia Kazan on nimetanud üheks parimaks üldse, tõi filmile omajagu kurikuulsust ning on vaieldavalt selle ainsaks tõeliselt märkimisväärseks osaks, kuid ükskõiksust "Tie Me Up! Tie Me Down!" ei tekita. Süngete alatoonidega kergemeelset komöödiat ilmestavad palju sümpaatsed peaosatäitjad, õdusalt soojad värvitoonid ja Ennio Morricone romantiline muusika, mis tuletavad ikka ja jälle meelde, et lõpuks on tegemist tundelise armastuslooga, olgugi et selles on tähtsal kohal käerauad, lukustatud uksed jms. Selle pentsiku looga püüab Almodóvar veenda armastuse ja suhete absurdsuses, sest pelgalt Ricky järjepidevus ja sihikindlus panevad Marina pikapeale leebuma ja mehe tahtele alluma. Suhteliselt üllatustevaba, aga lõbus lugu.

"KRULL" (1983)

Eemaletõukava pealkirjaga kaheksakümnendate kultusfilm kombineerib ambitsioonikalt kosmoseulme ja sword and sorcery žanrid, mis tollal olid eriti menukad. Toomaks kinolinale seiklusliku loo, mis leiab aset kaugel planeedil Krull ning hõlmab muu hulgas ohtlikke mõõgavõitlusi, hämmastavat maagiat, salapäraseid olevusi ning üht totakat relva nimega Glaive, kulutasid filmi tegijad ohtralt raha, millest annavad tunnistust värvikad visuaalefektid ning peadpööritaval kiirusel vahelduvad uhked set piece'id. Pidevalt tutvustatakse uusi imelisi tegevuskohti ja tegelasi, ent päris unikaalsena ei mõju samas miski. Esineb muidugi ka vildakaid eriefekte ning üksjagu b-filmilikke hetki, kuid selgelt on režissöör Peter Yates ühes võttemeeskonnaga lasknud fantaasial lennata — nende entusiasm ja kirglikkus kajastuvad "Krulli" suurejooneliselt realiseeritud fantaasiamaailmas, mis on märkimisväärselt avar, ning lummuslikus atmosfääris. "Krulli" süžeeline ülesehitus on igavapoolne ja film pole kindlasti kordumatu, aga sellegipoolest on see ulatuslik, majesteetlik ning üllatavalt tõsimeelne fantaasiaseiklus (lapsiku huumoriga üle ei pakuta) kangelaslikkusest ja armastuse väest. Filmis võib näha, muide, ka Liam Neesonit ühes oma esimeses filmirollis.

"LEONARD COHEN: BIRD ON A WIRE" (2010)

Kütkestav muusikaline dokfilm Leonard Cohenist on üles võetud 1972. aastal, kui too oli oma esimesel tuuril Euroopas, esitades paarikümnes erinevas riigis parimaid laule oma senistelt albumitelt. Filmi tegija Tony Palmer järgnes Cohenile tuuri käigus kaameraga kõikjale ning monteeris saadud materjalist oma äranägemise järgi kokku täispika filmi, mis näitab muusikut sellisena nagu teda siiani tuntakse: šarmantse, enigmaatilise ja geniaalsena. Ometi linastus 1974. aastal filmist Coheni äranägemise järgi muudetud versioon, kust Palmeri sõnul olid välja jäetud näiteks teatud pingelisi situatsioone kujutavad stseenid. Mõne aasta eest leidis režissöör aga vanad filmilindid, mida oli pidanud kadunuks, ning püüdis enda originaali mälu järgi taasluua. Palmeri 2010. aasta versiooni, mis on täielik ja vastab tema algsele nägemusele, mina vaatasingi. Too näitab põgusalt ka Tel Avivi kontserdi ajal toimunud mässu ning draamat, mida tekitas vahepeal tuuri ajal vigane helitehnika, kusjuures just need episoodid on filmis meeldejäävamad. Kuna suure osa "Bird on a Wire'ist" moodustavad tühjad jutuajamised, on see kohati veniv ja mitte kuigi meeleolukas, aga see-eest kunstipärane ja rahustav, nagu ka Coheni muusika, mida filmis kõlab palju. 1965. aasta "Ladies and Gentlemen, Mr. Leonard Cohen", mis valmis ajal, kui mees oli veel ainult kirjanik, on küll oluliselt paeluvam film.

2 kommentaari:

  1. Hei! Väga lahe postitus - paneb ka ennast mõnele asjale teisiti mõtlema (nt Banderase osas). Ning Cohen on loomulikult klassika. Igatahes väga väärt blogi ja ülimalt sisutihe lugemine. Annan ka ise blogidest endast parima, kuid tulemus pole pooltki nii hea ("Krimisarjad").

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh jagamast, lisan siia paremasse veergu blogide nimistusse. Mõnus nišš sul!

      Eks Banderas vist näita end kõige tugevamast küljest just Almodóvari filmides, ta meeldis ka väga paari aasta taguses "The Skin I Live In'is", mis oli Pedro esimene õudukas.

      Kustuta