Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 1. veebruar 2015

"When We Were Kings" (1996) / "Timerider" (1982) / "The Hitcher" (1986)

"WHEN WE WERE KINGS" (1996)

Meeleoluka dokfilmi teemaks spordiajalukku läinud poksimatš George Foremani ja Muhammad Ali vahel, mis toimus 1974. aastal Zaire's (endine Kongo DV). Film keskendub eeskätt Ali'le, kelle võitu peeti ebatõenäoliseks, sest teda Foreman oli noorem, ähvardavam ja paremas vormis. Pööraselt tähelepanu saanud matši eel toimus Zaire's ka mitmepäevane muusikafestival, mis filmis samuti kajastust leiab. Kuigi Ali šansid olid kehvad, ei minetanud mees entusiasmi, energia ja karismat, mis tulevad dokis hästi esile. Ka annab see üldisemalt hea ettekujutuse pingetest ja elevusest, mis valdas nii asjaosalisi kui üldsust selle dramaatilise kohtumise eel, sest film koosneb pea täielikult 1974. aastal filmitud materjalist (sh intervjuud) ja see tekitab sündmuste keskmes olemise tunde. Kujutagu see suurejoonelist sündmust või mitte, kuid "When We Were Kings" ei mõju just hämmastavalt olulise või pretsedenditu dokfilmina. Värvikas see ometigi on ja võitis ka parima dokfilmi Oscari, mida käisid vastu võtmas Ali ja Foreman isiklikult.

"Timerider: The Adventure of Lyle Swann" (1982)

Vähetuntud kaheksakümnendate b-movie kõrgtehnoloogilist varustust kasutavast mootorratturist Lyle Swannist, kes eksib tähtsa võistluse käigus ära. Kõrbes sihitult ringi kihutades satub uljaspea kogemata punkti, kus teadlaste seltskond viib läbi erilist eksperimenti, mille tulemusena satub Swann tahtmatult aastasse 1877. Seal äratab ta oma vinge sõiduvahendiga kohalike lindpriide, aga ka ühe noore kaunitari tähelepanu. Hoolimata kõlavast pealkirjast ja intrigeerivast loost on "Timerider" aeglase tempoga ja üllatustevaba film, nappides spontaansust ja hoogsust, mida niisugused pentsikumad ulmekad kahtlemata tarvitsevad. Suurem osa stseenidest on venivad ja kujutavad lihtsalt tegelasena mittemidagiütlevat Lyle'i kõrbemaastikul ringi sõitmas, aga miljöö on ilus, eriti kui kaadrisse on püütud päikeseloojang. Kui tahumatut uimasust saab nii nimetada, on filmil natuke isikupära küll, ja lugu isegi elavneb pisut, kui nimitegelane võlub ära mainitud kaunitari. Seoses sellega, muide, on lõpus isegi üks mõnusalt perversne pööre, mida võikski pidada filmi kõrghetkeks. Kuigi "Timerider" on mingil määral nauditav (või pigem vaadatav) kaunite loodusvaadete ja lapsiku huumori pärast, on kokkuvõttes tegemist üsnagi lihtsameelse, rutiinse ja sihitu seiklusfilmiga, kust ei leia palju imetlusväärset peale algelise, kuid omapärase elektroonilise muusika, millesarnast niisugustes b-filmides omal ajal tihti kasutati. Soundtrack on igal juhul stiilne, sobilik niisamagi kuulamiseks.

"THE HITCHER" (1986)

(*kordus*) Ühes lummavaimas kaheksakümnendate thrilleris mängib Rutger Hauer salapärast hääletajat, kelle võtab maanteel peale San Diego suunas sõitev pahaaimamatu noormees nimega Jim. Esialgu sõbralikult käituv hääletaja, kes tutvustab end John Ryderina, osutub aga ohtlikuks psühhopaadiks, kes kavatseb oma uue sihtmärgi elu eriti kibedaks teha. Algab õudne kassi-hiire mäng, kust Jimil on vähe lootust eluga pääseda, sest rahuliku natuuriga maniakk paistab temast alati sammu võrra ees olevat. Filmi teeb paeluvaks juba Rutger Hauer üksinda, kes sobib hääletaja rolli ideaalselt — lihtsalt nii intensiivselt ja külmavereliselt mängib see Hollandi päritolu karakternäitleja Ryderi osa. Ja ka... sensuaalselt, mis viinud nii mõnedki arusaamisele, et film väljendab metafooriliselt hirmu homoseksuaalsuse ees. Omapärane on, et hääletaja on lausa üliinimlik tegelane, teades Jimi iga järgmist manöövrit mugavalt ette ning osates alati õigel hetkel rünnata, mis tähendab, et Ryder võib end ilmutada ka siis, kui seda vähim aimata oskaks. Film ei taotle tingimata realistlikkust, mis teeb selle kuidagi unenäoliseks, nagu Jim näeks mõnd ettearvamatut luupainajat, millest pole võimalik ärgata. "The Hitcher" on tugeva käega lavastatud puhtameerikalik thriller, kummastav, pinev ja räme; minu jaoks paeluv enam-vähem samadel põhjustel mis Spielbergi silmapaistev debüüt "Duel".

1 kommentaar:

  1. Vaatasin tänu sinu ülevaatele eile õhtul "The Hitcher"'i ära. Olles samuti vaimustuses Spielberg'i "Duel"-ist, pakkus too film ka paraja laksu toorest hirmu. Seda ma just otsisingi, kuna "iidne loits vanast vaasist väljas keeristormi tegemas" nn õudukat jätavad mind suht eranditult külmaks. Too film aga puges aga naha vahele küll. Rutger Hauer oli jõhker. Aitäh soovituse eest!

    VastaKustuta