Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 4. märts 2015

"Badlands" (1973)

"We hid out in the wilderness down by a river in a grove of cottonwoods. It bein' the flood season, we built our house in the trees with tamarisk walls and willows laid side by side to make a floor. There wasn't a plant in the forest that didn't come in handy. We planned a huge network of tunnels under the forest floor. Our first order of business every morning was to decide on our new password for the day. Now and then we'd sneak out at night and steal a chicken or some corn, or some melons from a melon patch. Mostly, though, we just lay on our backs and stared at the clouds. And sometimes it was like bein' in a big marble hall... the way we talked in low voices and heard the tiniest sound. They hadn't found but one set of bones in the ashes of the house, so we knew they'd be looking for us."

Tõeliselt mõnusa elamuse pakkus Sõpruses taas Terrence Malicki "Badlandsi" nägemine (Ameerika kultusfilmide festivali Freedom Fries raames loomulikult), mida söandan nimetada üheks sümboolsemaks 70ndate USA filmiks. Kui näiteks Malicki 2011. aasta "The Tree of Life" osutus paljude jaoks peletavalt aeglaseks ja mõistmatult abstraktseks, siis visionääri esimene film "Badlands" on vastupidiselt värvikas, ladus ja elav. Vaatamata teema süngusele on film oma lummavalt muinasjutulise atmosfääri tõttu ka lõputult romantiline, isegi kui loo südames olevat noort ekstsentrilist armastajapaari mängiva Michael Sheeni ja Sissy Spaceki vahel just palju sädemeid ei löö. Julgen isegi väita, et tegemist on ühe huvitavama režiidebüüdiga üldse — juba ebamaine muusika ja rabavad kaadrid lagedast põlisloodusest loovad unustamatult harmoonilise koosluse. "Badlands" on poeesiast pakatav imetlusväärne draama mässamisest, kaotatud süütusest, inimese suhtest loodusega ja muidugi armastusest noorte vahel, mida soovitan vaadata igaühel. Mul on hea meel, et sain taas olla tunnistajaks selle klassikalise linateose õrnale ilule.

Muide, kuigi ta ei mõelnud sellega halba, oli "Badlandsi" sisse juhatanud Dirk Hoyerist veidi mühaklik ja mõtlematu rääkida ette nii suur osa filmi sisust — osad inimesed saalist paistsid sellest ka selgelt häiritud olevat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar