Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 16. märts 2015

"Beyond the Valley of the Dolls" (1970) / "Running with Scissors" (2006) / "Kiss Me Deadly" (1955)

"BEYOND THE VALLEY OF THE DOLLS" (1970)

See on omaette küsimus, kas Russ Meyeri skandaalset sexploitation-filmi oleks aus nimetada heaks või kvaliteetseks, aga kahtlemata on Meyeri kaootiline, veidratest üllatustest pungil ja üdini seosetu linateos unikaalne. Mõelda vaid, et see linastus esmakordselt 1970. aastal ning lasti välja suure Hollywoodi stuudio poolt. Meyer, kellel oli kasutada tavapärasest rohkem raha ning antud täielik vabadus teha, mida iganes soovib, ei hakanud end tagasi hoidma ja tulemuseks on midagi tõeliselt ekstravagantset, ajuvaba ja stimuleerivat, nagu ühest alaealistele keelatud kultusklassikust ka ootaks. Filmifriigid ilmselt teavad, et "Beyond the Valley of the Dollsi" stsenaariumi kirjutas mainekas filmikriitik Roger Ebert. Dialoogist see otseselt välja ei paista, aga vast annab filmile teatava lisaväärtuse — saad üllatuda, millise panuse andis filmimaailma mees, kes teenis aastakümneid leiba teiste omi arvustades. Kuna Meyer selgelt teadis, et seks müüb ja oskas seda ära kasutada, pole ebaõiglane väita, et tema looming oli labane või rumal, kuid kahtlemata oli tegemist bravuurika visionääriga. Tahaksin näha inimest, kes suudab antud filmi süžee adekvaatselt ümber jutustada!

"RUNNING WITH SCISSORS" (2006)

Mitu edukat teleseriaali loonud Ryan Murphy käe all valminud "Running with Scissors" on Augusten Burroughsi samanimelise kõmulise memuaari ekraniseering. Murphy mõistab päris hästi, mis Burroughsi ühtaegu jahmatava ja kurbliku raamatu ligitõmbavaks tegi, sest filmiski on üksjagu piinlikult humoorikaid momente ning sedasama pentsikut ebainimlikkust, mis Burroughsile nooruses nii palju kannatusi põhjustas. Filmi eesmärk pole kaugeltki olla publikusõbralik või turvaline, pigem kõnetab see just vaatajaid, keda kõnetavad iseäralik huumor ja ekstsentrilised, lausa perverssed karakterid. Suur osa "Running with Scissors" vaimukusest on seejuures tingitud efektsetest visuaalsetest lahendustest, mis kõneleb Ryan Murphy andekusest lavastajana — omaette meeldejääv on näiteks unenäoline stseen, kus Augusteni sügavalt vaimuhaige ema toas ette kujutab, et sajab paksu lund. Taustaks mängib sel hetkel muide 'Blinded by the Light' Manfred Mann's Earth Bandi esituses. Õnnestunud muusikavalik paha küll ei tee — olen vist juba maininud, et avastasin kõik põhilised lemmikartistid algselt Murphy sarja "Nip/Tuck" kaudu ja täpselt sama meelepärane soundtrack on ka antud filmil. Draamana jääb "Running with Scissors" nõrgapoolseks ning kaldub lõpus tugevalt sentimentaalsuselegi, komöödiana jälle piisavalt terav, et korra vaadata. Eraldi tasub kiita naispeaosatäitjat Annette Beningit, kes on Augusteni emana vaat et sama meeldejääv kui ta oli "American Beauty's" — neli Oscari nominatsiooni näitlejannal praeguseks, tahaks loota, et sarnaselt tänavu lõpuks võitnud Julianne Moore'ile (kelle kõrval Bening muide "The Kids Are All Rightis" mängis) saab temagi kujukese kunagi koju viia.

"KISS ME DEADLY" (1955)

Robert Aldrichi teravale film noirile "Kiss Me Deadly" on toonud tuntuse põhiliselt ulmeline ja üsnagi ainulaadne lõpplahendus ning ebaeetiline peategelane Mike Hammer, kelle kangekaelsus ja uudishimu ähvardavad juhatada ta sügavale hukatusse. Salapärane ese, milleni otsingud mehe viivad, on vaat et seletamatum ja sootuks pahaendelisem kui näiteks Malta pistrik "The Maltese Falconist" või see hirmus uraan "Notorious'is". Film noiride narratiivid kipuvad olema mitte kõigest põhjalikud, vaid sageli korralagedadki ning "Kiss Me Deadly" pole erandiks — kuigi Hammer külastab vastuste jahil tosinkonda kahtlast kuju ning jõuab sellegipoolest suudelda rohkemate naistega kui mina terve senise elu jooksul, pole lugu ise kõige vaheldusrikkam ning selle jälgimine võib osutuda väsitavaks. Filmi aitavad vähemalt pingsaks teha kummastavad kaameranurgad ja veidrad dekoratsioonid siseruumides — igasugu butafooriale ja võttepaikadele üldisemalt on selgelt palju tähelepanu pööratud. Kõrvaltegelaste hulk on ehk liigagi suur. Aga nagu mainitud, on kulminatsioon tõesti niivõrd kummituslik, et isegi Rod Serling oleks rabatud, ja isegi piisav põhjus "Kiss Me Deadly't" soovitada. Antud žanri entusiastid ei pea kindlasti pettuma.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar