Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 10. märts 2015

"Chappie" (2015)

Ehkki Neill Blomkampi kui filmitegija stiil on omanäoline ja ideed kaalukad, ei eita nüüdseks enam keegi, et visionäär lihtsalt kordab ennast, kusjuures karmima keelega mehed ütlevad tema kohta juba one trick pony.

Tõepoolest, ka "Chappie'l" on olemas elemendid, mis tema ulmekatele alati iseloomulikud olnud: tegevus toimub kriminaalses getos, filmis leidub sõdurlike robotite näol ettearvamatut kõrgtehnoloogiat ning kõrvaltegelaste seas on palju isekaid psühhootilisi kujusid, antud juhul nt Hugh Jackmani kehastatud insener Vincent Moore. Kuna Blomkampi senised mängufilmid on temaatilises ja teostuslikus plaanis sedavõrd sarnased, on paraku raske hoiduda neid võrdlemast. Mul pole probleem öelda, et "Chappie" on aina igavamaks muutuva Blomkampi kõige südamlikum, humaansem ja koomilisem film, ent samas pole see kaugeltki nii dünaamiline, nüansirohke ega tõsiseltvõetav kui "District 9" või isegi "Elysium". Vahest on asi selles, et "Chappie's" on suur roll raevukat räppmuusikat viljelevasse bändi Die Antwoord kuuluval Ninjal ja Yolandi Visseril, aga kohati mõjub "Chappie" ülipika muusikavideona ning võib ärritada vaat et rohkemgi kui näiteks ootamatu elektrikatkestus või Papa Roachi album, kas või nimitegelase järk-järgult vastumeelsemaks muutuva iseloomu pärast.

Tõsi, "Chappie" on visuaalselt terav nagu Blomkampilt ootaks (juba innovaatilised pisidetailid nagu üleni kollased tulirelvad nõuavad tähelepanu ja jäävad meelde) ning püüab muu seas lahti mõtestada, mis teeb inimesest inimese või kuidas meid kujundab keskkond, kus üles sirgume, aga selliste küsimuste kõnekusele vaatamata on filmil rohkem ühist pilkupüüdva mänguasjareklaami kui radikaalse ulmefilmiga. Lõbusaid hetki siin kahtlemata on, sest idiootidest kurjategijatel Yolandil ja Ninjal, kes hakkavad Chappiet kasvatama ja õpetama nagu oma lihast last, on erinev arusaam sellest, milline oleks robotile õige kasvatus. Kuigi maniakaalne Ninja valmistas võtteplatsil väidetavalt kõigile peavalu, on nii tema kui Yolandi selgeks lisaväärtuseks, muutes filmi veelgi ekstsentrilisemaks.
Mind on Blomkampi juures muidugi alati hämmastanud, kui orgaaniliselt õnnestub tal tuua ulmelised komponendid "reaalsesse maailma" ja need omavahel segada. Ka "Chappie" pole erand: kui täiesti filmi alguses tutvustatakse spetsiaalseid politseidroide, kes takistaks Johannesburgis slumme valitsevaid jõuke ja piiraks vägivalla levikut, jätavad need masinad hämmastavalt autentse mulje, justkui vaataks kaadreid mõnest dokfilmist ja mitte ulmekast. Osad arvustajad on võrrelnud Chappiet ennast — politseidroidi, kellele antakse tema looja Deoni poolt teadvus — kurikuulsa Jar Jar Binksiga, sest ta on rohkem tüütu kui armas... Mina nii karm ei oleks! Igal juhul annab Chappie arenemine ohtralt slängisõnu kasutavaks "tehis-gängsteriks" talle isikupära ja juba see on omaette positiivne.

Kui aga mitte arvestada, et minus tekitasid tõsiseid emotsionaalseid reaktsioone stseenid, mis kujutavad Chappiet kui süütut ja ohutut tehisintellekti kokku puutumas vägivallaga ning selle tulemusena ka mõistmas, et vahel on seda ellu jäämiseks tarvis rakendada, leidsin ma "Chappie'l" olevat oodatust vähem sügavust ning jõudu. Omaette probleemideks on, et filmil on nii palju ühist Verhoeveni klassikuga "RoboCop" ja enamik kõrvaltegelasi tunduvad mõttetud. Kuigi film on oma looja nägu ja pakub vähemalt kerget meelelahutust, ei saa lahti tundmusest, et Blomkamp oli seda janti tehes kuidagi hajevil. Ühel hetkel õpetab Deon oma "last" Chappiet maalima ja kinnitab, et viimane võib teha mida iganes soovib ja keegi ei saa teda takistada. Blomkamp kui Johannesburgis üles kasvanud ja võrdlemisi edukaks filmitegijaks saanud mees kindlasti usub sellesse. Antud ulmeka südames olev metallist vigurvänt ongi peegeldus Blomkampi isiklikust tugevusest autorina, kuid hakkab tunduma, ettemagi aku on tühjenemas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar