Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 17. märts 2015

"Cinderella" (2015)

"Cinderella" on ennekõike suurepärane näide, et lihtsuses peitub tõesti võlu. Vendade Grimmide klassikaliste muinasjuttude põhjal teeb Hollywood praegugi filme aktiivselt ja vähemalt mulle on jäänud mulje, et nüüdisajal püütakse neisse alati midagi värsket ja uudset tuua, justkui lootuses Grimmi lugude ja neist tuntud printsessidega ammu tuttavaid vaatajaid veel kuidagi üllatada. "Cinderella" puhul valis Disney teise tee ja otsustas teha vastupidist — selle asemel, et lubada endale tohutult loomingulist vabadust ning jutustada kuulsat lugu teisiti kui seda on tehtud varem, otsustas stuudio nii-öelda traditsioonilise käsitluse kasuks ja tegi lihtsalt delikaatse uusversiooni 1950. aasta "Cinderellast".

Seda silmas pidades oli Kenneth Branagh — mees, kellel rohkem kogemust Shakespeare'i ekraniseerimise kui suurte Hollywoodi filmidega — intelligentne valik filmi režissööriks, sest haritud britt on kandnud siiralt hoolt, et film oleks tõesti pilkupüüdev ja peen, ilma et peaks appi võtma jõledas koguses võltse visuaalefekte või actionit. Tegemist tõepoolest õnnestumisega ja seda juba põhjusel, et filmis on lahedalt lummuslikku maagiat, mida leiab Disney vanimatestki filmidest, ja sellest maagiast taas osa saada on meelitav. Selgeteks plussideks on pädev kunstnikutöö (just kostüümidele on tohutult tähelepanu pööratud — näiteks meeldis mulle, et võõrasema kannab ainult rohelisi rõivaid) ning õnnestunud osatäitjate valik, aga filmile annab üksjagu jumet ka näiteks Patrick Doyle'i malbe klaverimuusika. Kõik komponendid moodustavad kergelt nostalgilise, elegantse ja rikkumatu terviku, mis rahustab maha ja võlub oodatust rohkem.
Erinevalt Disney hoogsatest animafilmidest ei taha naljad absoluutselt töötada, millest kõneleb juba tõik, et filmis leiduvatele koomilistele momentidele ei reageerinud publikus keegi peale mõne väiksema lapse, mis viis mu arusaamisele, et tegijad oleks pidanud varakult mõistma, et magedad killud ei anna midagi juurde ja need filmist lihtsalt välja jätma. Omaette puuduseks on ka, et Cate Blanchetti mängitud võõrasema jääb tegelasena pisut poolikuks. Blanchett ise, kes õnneks ei pinguta selles rollis õnneks üle ja mõjub sellevõrra loomulikumana, ei valmista pettumust, aga tegelane võiks olla rohkem lahti kirjutatud ja fundamentaalsem. Ma oleks näiteks teada tahtnud, milles seisneb naise suhe suurhertsogiga ja miks täpselt on ta nii meeletutes võlgades.

Vastused neile küsimustele pole antud käsitluses eluolulised, kuid aitaks võõrasema kui kadedusest ja õelusest pulbitsevat naisterahvast paremini mõista. Aga lõbusalt naivistliku "Cinderella" südames on lõppude lõpuks ju Tuhkatriinu. Film ei looda olla võimas või suurejooneline, vaid lihtsalt südamlik ja hell ning selline lahendus töötab suurepäraselt. Kas "Cinderellat" saab päris unustamatuks nimetada, on iseasi — kuigi kümnete Tuhkatriinust tehtud filmide seast on käesolev üks kvaliteetsemaid, ei ole see kaugeltki ennenägematu —, kuid pooleteise tunni jooksul, mil näeme isetut nimitegelast kogemas lahkuse ja armastuse väge, on see küllalt kütkestav.

P.S. Enne filmi näidatakse kinos ka uut lühifilmi "Frozen Fever", kus näeb taas Annat, Elsat, Olafit ja teisi. ;) Põgus maiuspala "Lumekuninganna ja igavene talv" fännidele.

2 kommentaari:

  1. Võibolla oli asi lihtsalt väsimuses, aga kui hiired hobusteks muutusid, naersin mina küll laginal päris tükk aega.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hiired olid iseenesest päris muhedad ja transformatsioon oli äge! Ma hakkasin naerma ainult selle jalaseene-momendi peale, aga seda rohkem põhjusel, et ma ootasin sealt mingit fat shamingu huumorit (sest naine oli paks), siis taipasin, et nalja ei tulegi ja siis ootamatult ikkagi tuli, kuigi see oli vähe viisakam kui tema kaalu üle nalja teha.
      Need sisalik-mehed häirisid mind see-eest sügavalt, võib-olla põhjus selles, et tõid meelde b-kati õudusfilmi "The Reptile", millest lapsena põgusa trauma sain.

      Kustuta