Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 2. märts 2015

"Clown" (2014)

Paljudele tundub klounide värvikirev välimus petlik ja nende punnitatult joviaalne käitumine ebaloomulik, mistõttu tuntakse nüüdisajal nende suhtes pigem jälestust ja hirmu kui armastust — mina ei tea vist kedagi, kellele klounid meeldiks. Klounide mainet on seejuures kahjustada aidanud näiteks Stephen Kingi "It" ning selle ikooniline ekraniseering, kus hirmu külvav deemon ilmutab ennast enamasti Pennywise'i-nimelise klouni kujul, või tõsiasi, et sarimõrvar John Wayne Gacy'l oli kombeks maskeeruda just klouniks. Psühholoogid väidavad, et klounid tekitavad muu hulgas negatiivseid emotsioone põhjusel, et see lai pealetükkiv naeratus on lihtsalt peale võõbatud ja pole võimalik teada, mis on varjus selle all. Osad peavad neid jälle lihtsalt tüütuteks ja nõmedateks, nii et klouniks õppida on ilmselgelt kõige ebasoodsam karjäärivalik, mida inimesel on võimalik teha.

Kõike seda arvesse võttes pole midagi üllatavat, et kloune kohtab peaasjalikult just õudusfilmides, nende seas ka Eli Rothi produtseeritud "Clown" — huumorivarjundiga psühholoogiline õudusfilm tavalisest pereisast Kentist, kes tahab oma lapsele natuke rõõmu teha ja ilmub tema sünnipäevale juhuslikult leitud klounikostüümis. Õige varsti jõuab ta arusaamisele, et kostüümi, sh pallikujulist punast nina ja värvilist parukat, pole võimalik ära võtta, ja toimuma hakkab hirmuäratav transformatsioon. Süžeeliselt on "Clown" analoogiline libahundi- ja vampiirifilmidele, lihtsalt erinevus seisneb selles, et kurjuse poolele tõmmatud peategelane ei muutu mitte riste pelgavaks vereimejaks või ulguvaks loomaks, vaid hullumeelseks klouniks, ja see avaldub nii tema välimuses kui käitumises.

Samuti võib liigitada "Clowni" body horroriks à la Cronenbergi "The Fly", sest Kentiga toimuvad ettearvamatud muutused on füüsilised ja äärmiselt grotesksed. Mehe täitmatust näljast laste järele kõneleb tema aina jubedamalt korisev kõht, mis on ühtlasi paslik näide sellest, et "Clown" jääb teostuslikus plaanis amatöörlikuks — järjepidevalt ühte ja sama ebameeldivat heliefekti kasutada, et mõista anda, et mees peab sööma ja midagi rammusamat kui tükk kooki, mõjub mageda lahendusena. Väheütlev kõrvalosa on maskuliinsel Skandinaavia karakternäitlejal Peter Stormare'il, kelle eesmärk on valdavalt seletada kostüümi õudustäratavate mõjude tagamaid.
"Clown" kuulub kõikuvate õudusfilmide hulka, mis ei näi täpselt teadvat, kui dramaatiliseks või ekstreemseks minna ja kui palju huumorit appi võtta, ent igal juhul tundub, et läheneda "Clownile" kui morbiidsele jandile on mõistlikuim, sest filmi kontseptsioon ja kujutatud situatsioonid on absurdsevõitu. Pelgalt idee, et ilusat perekonda ja head töökohta omav tavaline mees riietub klouniks ega saagi maskeeringut seejärel eemaldada, on tragikoomiline, lihtsalt antud film esitab seda häirivas laadis, kas või selles mõttes, et Kent on muutumas verejanuliseks koletiseks ega saa sinna midagi parata. Grimeerijate kõrgetasemeline töö ei jää muidugi märkamatuks. Mida jõledamaks Kent muutub, seda rohkem mehele kaasa tunneb, olgugi et ta minetab täielikult inimlikkuse (peategelase kaitseks meenutab film igal võimalusel, et süü lasub kostüümil, mis on neetud ja Kenti üle kontrolli omab). Loomingulisest mõtlemisest jääb kõik seda silmas pidadeski vajaka, kuid araks pidada ei saa "Clowni" juba põhjusel, et selles mõrvatakse brutaalsetel viisidel rohkem lapsi kui kõigis teistes mullustes õudusfilmides kokku.

Filmis leidub nii häirivaid kui ka vaimukaid momente, üleloomuliku klounikostüümi taust on põhjalikult läbimõeldud ning peategelast kehastav Andy Powers asjalik, nii et "Clown" ei jäta täiesti külmaks, pakkudes oma teravuse, räiguse ja tobedusega veidi odavat meelelahutust. Küll aga jääb see vähepakkuvaks nii teostuslikus kui psühholoogilises mõttes ning sisaldab mõõdukalt klišeesid, mõjudes haripunkti jõudes loo psühholoogilistele nüanssidele vaatamata pigem rutiinse monster moviena. See-eest professionaalsete klounide jaoks on "Clown" kindlasti mõjuvam kui suurem osa Hitchcocki loomingust, kusjuures filmi puhul võib tänuväärseks pidada, et selle eesmärk ei ole klounide üle naerda — pigem sisendab see just mõtet, et kloune kui lapsi lõbustada tahtvaid meelelahutajaid vihata on ebaõiglane. Kas pole irooniline, et sa maalid näo ära ja tõmbad kostüümi selga, et kõigile rõõmu tuua, aga tekitad hoopis hirmu ja põlgust?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar