Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 11. märts 2015

"Ex Machina" (2015)

Põhiliselt Danny Boyle'iga koos töötanud stsenaristi-režissööri Alex Garlandi režiidebüüt "Ex Machina" on minimalistlik, riskantne ning üllatavalt painajalik ulmefilm, kus närvilisel, ent nutikal programmeerijal nimega Caleb avaneb haruldane võimalus kohtuda enneolematu tehisintellektiga. Viimane kannab nime Ava ja meenutab rohkem nägusat tütarlast kui masinat, omades näiteks magusat häält ja õrna näolappi. Ava loojaks on Calebist mitte just oluliselt vanem Nathan, kes elab ja töötab kõrgtehnoloogilises maa-aluses kompleksis, kuhu Caleb kopteriga kohale lennutatakse, et too saaks Avaga lähemalt tutvuda. Kuigi esialgne kohtumine Ava ja tolle loojaga tekitab Calebis palju põnevust, avastab ta peagi, et kumbki ei tekita palju usaldusväärsust ja õige pea väljubki kõik kontrolli alt.

Sarnaselt tuntud tehisintellektidele klassikalistest ulmefilmidest (olgu selleks siis HAL 9000 "2001: A Space Odyssey'st" või Robby the Robot "Forbidden Planetist"), on ka Alicia Vikanderi kehastatud Ava algusest peale lummav ja hämmastav, aga tekitab samal ajal ka kõhedust ja ebamugavust, justkui see teaks rohkem kui tohiks või plaaniks midagi salakavalat. Vastupidiselt ootustele pole "Ex Machina" niivõrd lugu kontrolli alt väljuvast robotist, kuivõrd mõtlik, tasane ja kummastavalt sensuaalne draama sellest, kui manipuleeritav on inimene... ja mitte ainult teiste inimeste poolt, vaid ka iseenda fantaasiate ja ihade. Just psühhoseksuaalsed motiivid annavad filmile isikupära ning teravust, mis on nüüdisajal kahtlemata teretulnud.
Tõsiasi, et filmi keskmes on kõigest kolm distinktiivset tegelaskuju, kes hoolimata vastastikuse usalduse ja õige lähedustunde puudumisest elavad üheskoos ebamugavalt klaustrofoobses ja võõrastavas keskkonnas, kuhu abi vajadusel õigel ajal ei jõuaks, teeb filmi päris pinevaks — isegi kui Ava täiesti tagaplaanile jääks, paneks Calebi ja Nathani aina teravamaks muutuv suhe ikkagi huuli närima. Mis puutub filmi südames olevasse kolmnurka: kui näiliselt ideaalne tehisintellekt Ava paistab enam-vähem turvaline olevat, siis ei saa sama kosta Nathani kohta, kes oma palja pealae ja paksu habemega meenutab mõnd Vana-Kreeka filosoofi ning napsutab vahetpidamata haledalt vaikides, justkui oleks mõte maailma kõige inimlikuma roboti loomisest võtmas temalt igasuguse inimlikkuse. Omaette küsimärgiks on Nathani heaks töötav keeleoskamatu asiaadist abiline, kes õhtuti sushit valmistab ja ennast käsu peale paljakski koorib (kui tead, kust sellist saaks, saada palun SMS).
Positiivsel kombel ei meenutagi see peenelt kammerlik teos väga tugevalt ühtegi tuntud ulmekat, küll aga saab paralleele tõmmata klassikuga "The Silence of the Lambs": nagu tolles filmis, saab ka "Ex Machina's" kogematu spetsialist ülesandeks minna kõhedasse akendeta ruumi usutlema kedagi, kellel puuduvad tunded ja inimlikkus, ja on üsna pea sunnitud vastama hoopis tolle küsimustele, kusjuures pikapeale tekivad ka kummalised tunded ning vastastikune mõistmine. Üht-teist küsitavat selle loo puhul siiski on, kas või tegelaste kohati ebaratsionaalse käitumise poolest. Ja intrigeerivatest taotlustest hoolimata jääb film psühholoogilises võtmes veidi igavaks ning põhilised puändid ei eruta nii palju kui Garland ehk sooviks.

"Ex Machina" on üks sellistest filmidest, mis muutub iga hetkega aina paeluvamaks ja millest seetõttu vaatamise jooksul aina rohkemat tahaks, aga lõpuks ei suuda see päris kõike ka anda. No kindlasti on sul tekkinud olukord, kus sa avastad, et tuttaval on meeletult lahe saladus, aga kui sul õnnestub lõpuks pärast pikka utsitamist panna ta see välja rääkima, ei ole see üldse nii erutav? Käesoleva filmiga on enam-vähem samamoodi, aga kuni lugu jõuab haripunkti ning kõik saladused reedetud on, pakub selle jälgimine piisavalt põnevust. "Ex Machina" näol on tegemist julge, radikaalse ja nauditavalt omanäolise ulmefilmiga, millesarnaseid sooviks näha sagedamini, ja loodetavasti ei jää see Alex Garlandi viimaseks käeprooviks režissöörina.

2 kommentaari: