Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 14. märts 2015

"Into the Woods" (2014)

"Into the Woods", Hollywoodi uimasevõitu ja üsnagi sarmitu filmiversioon samanimelisest Tony auhindadega pärjatud muusikaliselisest lavateosest, peaks andma ammendava vastuse teoreetilisele küsimusele: mis saaks, kui vendade Grimmide kõige tuntumate muinasjuttude tegelased, nende seas näiteks Tuhkatriinu ja Punamütsike, elaks ühes hämaras maailmas ning omavahel ka kohtuks? Üsna ainulaadse kontseptsiooniga linateosele annab teatava lisaväärtuse tõik, et Johnny Depp on Punamütsikest himustava hundi rollis, sest see tähendab, et Depp on ühes stseenis tüdruku vanaemaks riietunud, andes kõigile võimaluse järjekordselt näha, kuidas ta ennast lolliks teeb. Kui aga tõsiselt rääkida, siis filmi peamine kiiduväärne omadus ongi, et tegemist pole täielikult visuaalsetele imedele tugineva hingetu spektaakliga — maagilised olendid ja hirmsad koletised puuduvad filmist peaaegu täielikult ja isegi selliseid tegelasi nagu õel hunt mängib lihast ja luust näitleja, kes on lihtsalt vastavalt kostümeeritud-grimeeritud.

Tänu sellele on "Into the Woodsi" teostuslikust küljest sarnane mõnele põhjalikule lavateosele (mis tundub asjakohane, sest tegemist ju ongi lavateose adaptatsiooniga) ning tundub kuidagi klassikalisem ja stiilipuhtam kui keskmine kaasaegne Hollywoodi muinasjutufilm. Et mitte tekitada illusiooni, et see on tehtud ainult praktiliste vahenditega, tuleb märkida, et arvutigraafikat on muidugi kasutatud (kas või taustade loomiseks kaugplaanides), kuid mõõdukalt.

Varemgi vaatemängulisi muusikale teinud režissöörist Rob Marshallist oli ettenägelik lasta just osatäitjatel filmi kanda ja kuidas saanukski ta teisiti, kui nende hulka kuulub legend Meryl Streep. Julgen väita, et kui "Into the Woodsis" oleks esiplaanil eriefektid, poleks Streep saanud ka võimaluse piisavalt särada, et rolli eest kurat teab mitmes Oscari nominatsioon pälvida. Nagu arvata võib, on õelat nõida kehastav näitlejanna filmis üles astuvate staaride seast silmapaistvaim — vastupidiselt ülejäänud filmile pakub tema jälgimine puhast naudingut ja nähtavasti on sama meelt ka stuudio, sest turustamisel on nad Streepi nime ja näolapi igale poole toppinud.
Näitlejaist tükib Streepi kõrval esile ka Emily Blunt, aga seda pigem põhjusel, et on nii atraktiivselt jumestatud ning omab sellist sooja emalikku sära, mis teeb ta lihtsalt magnetiliseks. Marshalli soovist vältida võimalikult palju uhkete visuaalefektide kasutamist kõneleb näiteks hetk, kus "Jacki ja oavarre" kangelane surmab hiiglase, kuid hiiglast ennast või tema langemist põhimõtteliselt ei näidatagi. Kui ilmub tapetud hiiglase naine, püsib too puude varjus, kusjuures filmis polegi ühtegi kaadrit, kus teda näidataks täies ulatuses. Mainitud sündmusega laguneb film ka paraku täiesti koost.

Mulle tundus "Into the Woodsi" süžeeline ülesehitus algusest peale kahtlane ja umbes sel hetkel jõudis mulle ka pärale, et see tumedates toonides lugu ei jõuagi õieti kuhugi ning ma kõigest jälgin teistes muinasjutufilmides palju huvitavamana mõjunud tegelasi ühekülgses, läbini ilmetus fantaasiamaailmas pikaldaselt ringi tuterdamas ja mesise häälega laulmas. "Into the Woodsile" lisab seejuures üksluisust tõik, et siin pole ühtegi meeldejäävat laulu, sest instrumentatsioon on nõnda tagasihoidlik. Stephen Sondheimi nüansirohked laulutekstid on see-eest suurepärased ning enamjaolt laulavad näitlejad mugavamalt ja loomulikumalt kui paljudes teistes muusikaliste teatritükkide filmiversioonides. Üleüldiselt on tegemist kvaliteetse ja kirgliku produktsiooniga, aga puudu jääb meeleolukusest, südamlikkusest ning lõbususest, mida sedavõrd talendikate inimeste osalus võiks ju tagada... Ja kuigi "Into the Woodsil" on kindlasti "oma nägu", tekib tahes-tahtmata tunne, et tegemist on lihtsalt edeva tootega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar