Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 22. märts 2015

Mida saab näha 10. HÕFFil: "Backcountry"

10. HÕFF ei ole enam kuigi kaugel ja nõnda on paras aeg teha põgusaid ülevaatlikke postitusi linateoste kohta, mis tänavu programmis on.

Looduse rüpes | Põhiprogramm

Mitmes Kanada teleseriaalis üles astunud näitleja Adam MacDonaldi režiidebüüt "Backcountry" on tasaselt kulgev thriller Alexist ja tema kallimast, kes lähevad loodusesse matkama ja jäävad seal kohe hätta, sest end kogenud matkajaks pidav Alex tunneb piirkonda halvemini kui arvata julges. Tagatipuks luusib ringi üks eriti näljane karu, kes hea meelega ära eksinud paarikese kallal maiustaks. "Backcountryst" võib jääda mulje kui verisest põnevikust, kus toimub võitlus ohtliku metsloomaga, kuid tegemist on rohkem tundelise draamaga, kus noorpaari suhe pannakse ohtlikes tingimustes proovile. Kohe, kui enda võimeid-teadmisi üle hinnanud Alex ja sensitiivne Jenn avastavad end eksinud olevat ega oska midagi ette võtta, on lähedustunne, hoolimine ja usaldus kiired kaduma ning öeldakse välja asju, mida muidu ei ütleks. Samas on ka lootust, et täbar olukord toob nad teineteisele hoopis lähemale, vähemalt juhul, kui karu neid enne nahka ei pane ja neil õnnestub tagasitee leida. Karu on rohkem selline terav lisaväärtus, et filmist põnevus täielikult ei puuduks. Ühesõnaga on tegemist realistlikuma, tasakaalukama ja ka läbimõelduma teosega kui esmapilgul tunduda võib, ja ehkki see võib jääda pisut üheplaaniliseks ja aeglaseks, on "Backcountryl" piisavalt omapäraseid jooni, et teistest analoogilistest survival thrilleritest eristuda. Omaette plussiks on, et kuigi tegelastena väga veenvate Alexi ja Jenni tunded mängivad siin nii suurt rolli, suudab film ratsionaalsust säilitada ega muutu sentimentaalseks või üleliia dramaatilisekski, isegi kui pinge jõuab haripunkti — igasugu efekte, muusikat jms on siin tõesti mõõdukalt. Värskendavalt intiimne, kammerlik ja tähelepanelik žanrifilm.

P.S. Alguses kuulavad peategelased autos Dwight Twilley nakkavat laulu 'Looking for the Magic', mille tõi laiema tähelepanu ette juba omaette kultusklassikuks saanud "You're Next". Võib-olla peen vihje tollele filmile?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar