Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 21. märts 2015

Mida saab näha 10. HÕFFil: Nacho Cerdà lühifilmide triloogia

10. HÕFF ei ole enam kuigi kaugel ja nõnda on paras aeg teha põgusaid ülevaatlikke postitusi linateoste kohta, mis tänavu programmis on.
Tänavu külastab festivali Hispaania filmirežissöör Nacho Cerdà, kes näitab oma kolme 90ndatel valminud mainekat lühifilmi, mida seob ühine teema — surm — ja mis moodustavad seega kindla triloogia, kusjuures iga film on omal moel mõjuv ja eriline. Kolmest lühikast on mu isiklikuks lemmikuks 1994. aasta "Aftermath", mis on minu meelest Jörg Buttgereiti "Nekromantiku" ja 2008. aasta "Deadgirli" kõrval paeluvaim film nekrofiiliast ning muljetavaldav ainuüksi selle poolest, kui realistlikult ja kompromissitult see kujutab lahanguid ning vahekorda surnuga. Tegemist pole aga pelgalt šokifilmiga, vaid morbiidse mõtisklusega sellest, mis võib saada inimese kehaga pärast surma. Tõepoolest, kui lahkaja, kes endale surnukuuris privaatse hetke lubab ja noore naise laiba vägistab, jääb filmi jooksul võrdlemisi anonüümseks (kandes suu ees maskigi), siis tema ohvri puhul saame teada nime ja näeme ka tema leinavaid lähedasi. Kuigi Cerdà jaoks on see ennekõike film surnutest, ei saa jätta märkimata, kui meeldejäävalt mängib Pep Tosar lahkaja rolli, käitudes oma veidra rituaali käigus esialgu delikaatselt ja muutudes siis ootamatult agressiivseks. Iga mehe väiksemgi liigutus on põnev, tema kasvav elevus hirmuäratav. Päris surnukuuris filmitud "Aftermath" on ka suurepärane näide režissööri oskusest valida leidlikke kaameranurki: ühest küljest tekitab film vaatajas kindla tunde, et on ka ise surnukuuris sees, kuid hoiab lahkajast ja tema elutust ohvrist samas distantsi. Film on kõle, intensiivne ja toores.
Lisaks "Aftermathile" kuuluvad triloogiasse veel 1992. aasta "The Awakening", kus kooliõpilane suikub keset tundi ning avastab ärgates, et aeg on seisma jäänud, ning 1998. aasta "Genesis", mille keskmes naise kaotanud skulptor, kes loodab oma armastatu taas ellu äratada. Kui "Aftermath" on konkreetselt surnukehadest, siis "The Awakening" püüab tabada suremise hetke ning näidata, mis saab hingest, ja "Genesis" jutustab jälle lähedase kaotamisest ning kaasnevast leinast. Viimane on kolme filmi seast kõige traagilisem, romantilisem ja ka universaalsem, sest lisaks surmale räägib see väike kummituslik muinasjutt ka armastusest. Skulptori hämar ateljee on vaat et sama lummav tegevuskoht kui surnukuur ja dialoogi puudumine on sedapuhku eriti rusuv — ilmselt põhjusel, et valust vaevatud skulptor (keda mängib taas Pep Tosar) töötab sihikindlalt täielikus isolatsioonis ja filmis kõlab järjepidevalt hoopis melanhoolne muusika. Kui "Aftermath" ei pruugi kõigile meele järele olla, siis "Genesis" kindlasti kõnetab iga vaatajat mingil määral. Cerdà kolm lühifilmi, ehkki temaatiliselt seotud, on stiili ja sisu poolest üpriski erinevad, nii et neid järjest näha kahtlemata omapärane kogemus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar