Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 18. märts 2015

"Monsters: Dark Continent" (2014)

Gareth Edwardsi intrigeeriva debüütfilmi "Monsters" täpne sisu on mul meelest minna jõudnud, kuid igal juhul on see üks säravamaid näiteid, et ka mikroskoopilise eelarve ja ilma õige võttegrupi või stsenaariumita on võimalik teha üpris ainukordset ja efektiivset ulmefilmi. "Monstersi" salapärastest olenditest kubisev maailm mõjub tõepoolest loomuliku ja lausa hirmsana ja seda suuresti põhjusel, et vaatajale näidatakse ainult nii palju kui eelarve lubab, ehk siis peaaegu mitte midagi — filmis on vaid üksikuid põgusaid visuaalefekte ning needki lõi Edwards omal jõul enda arvutis.

Nii eeskujulikult pädevaid amatöörfilme ei kohta sageli ja nõnda pole midagi imestada, et filmi saatis menu ning otsustati toota ka järg, mis jutustaks uue loo Edwardsi poolt tutvustatud maailmast. Kuna Edwards ise oli hõivatud "Godzillaga", sõna otseses mõttes sadu kordi kallima teosega kui tema pisike "Monsters", ei saanud ta "Monsters: Dark Continenti" režissööriks olla, mistõttu usaldati ülesanne hoopis Briti teleseriaali "Misfits" episoode teinud Tom Greenile, kes kirjutas ka stsenaariumi (mitte see MTV's tuntuks saanud vulgaarne kanadalane, vaid teine Tom Green).

Kuigi ma hindan "Monstersit" äratoodud põhjustel, ei avaldanud see aastate eest mulle väga muljet ning nõnda ei oodanud ma palju ka järjest, mille puhul oli juba treileri põhjal aru saada, et tegemist pole kammerliku ja intiimse road movie'ga (mida oli mäletatavasti 2010. aasta film), vaid kaudselt tõsielulistest sündmustest lähtuva sõjafilmiga. Kui palju saab "Monsters: Dark Continenti" üldse järjeks nimetada, sõltub sellest, kuidas antud sõna defineerida, aga Edwardsi filmiga seob seda igatahes tõik, et tegevus leiab aset samas maailmas 10 aastat hiljem. Ja see maailm on saanud põrgulikumaks.
Set-up on piisavalt põnev: püüdlustes piirata hiiglaslike krabisid meenutavate koletiste levikut just Lähis-Idas, eriti probleemses piirkonnas, on USA armee võtnud nõuks kasutada kõige agressiivsemat lahendust ja kosmosest pärit vaenlast kogu täiega pommitada. Õhujõudude tegevuse tõttu hukkub paraku suurtes kogustes tsiviilisikuid ja see on põhjustanud terava vastasseisu mässumeelsemate kohalikega, kes "pommitavad vastu".

Filmi keskmes on seltskond ülbeid sõdureid, kes saadetakse mässulisi takistama ja ka monstrumitega tegelema, et tagada täielik kontroll ja lõpuks ka rahu. On muidugi julge (või hoopis rumal), et tegevuspaigaks valiti igatpidi tuline Lähis-Ida, sest isegi kui filmis on ulmelisi elemente, on vältimatud süüdistused, et tegemist propagandafilmiga, ja lõppude lõpuks on inimesed praeguseks sellest teemast väsinud ega taha näha lugu, kus toimub uus vastassseis põhimõtteliselt samade osapoolte vahel, olgugi et sellesse on segatud gigantsed maavälised olendid ja film hoidub ettenägelikult reetmast, kus täpselt sündmused toimuvad.
Kuna filmis kujutatud sõjakord on sarnane Iraagis sündinule, tunduvad jälle sellevõrra reaalsemad ka nimetatud olendid, kes enamasti püsivad põhitegevuse taustal, käitudes kordades passiivsemalt kui inimtegelased — nende iga liigutust provokatsioonina võtavad ja päästikule vajutamiseks ettekäänet otsivad mehepojad. Eks suurim probleem ongi karakteersete ja isegi sümpaatsete tegelaste puudumine. "Monsters: Dark Continenti" keskmes olevad sõdurid on täpselt sellised trigger happyd ilmetud tolvanid, kes ei eristu üksteisest absoluutselt ja kellega mingisugust sidet teki... mistõttu ei tekita kellegi surm erilist kaastunnet või viha.

Lovecraftilikult müstilised koletised on palju põnevamad, kas või selle poolest, et nende tegelikku ohtlikkust või kavatsusi on keeruline hinnata, kusjuures nende imelikult sensuaalsed liigutused on lausa lummavad. Pidades silmas, kui väike oli eelarve, on lämmatavalt kuumi kõrbeid valitsevad koletised eeskujulikult realiseeritud — viimati nägin nõnda usutavaid ja põnevaid monstrumeid vist 2008. aasta "Cloverfield'is". Küll on omapärane kohata ulmekat, mis nii stiililt kui ülesehituselt on analoogiline sel sajandil valminud Iraagi sõjast rääkivatele draamadele ning sisaldab, noh, üldiselt kauguses siblivaid ja veidralt rahulikke monstrumeid.
"Monsters: Dark Continent" ongi rohkem sõja- kui ulmefilm ja jääb selles võtmes igavaks, sisaldades liialt klišeesid ja kaldudes sentimentaalsusele. Ebastabiilne pidevalt vappuv kaamera takistab nautimast kõige pingsamaid episoode. Koletiste reaalne osatähtsus osutub minimaalseks — mul pole midagi selle vastu, et neid esineb harva (see annab filmile omi eeliseidki), neil hetkedel, kui elukad ennast ilmutavad, võiks nad süžeekäiku põhjalikumalt mõjutada, et neil oleks mingi mõte. Lõppude lõpuks toimuvad lahingud siin põhiliselt inimeste vahel, viies peategelaste vaimse mandumiseni.

Aga kuna nad on nii mittemidagiütlevad, on sellest jälle raske hoolida. Ühest küljest on niisugune asjade kulg teravalt irooniline ning mõjub positiivselt situatsiooni veenvusele, sest kui koletised oleks eranditult esiplaanil, vähendaks see nii sündmustiku kui keskkonna tõsiseltvõetavust. Teisest küljest paneb see imestama, miks see üldse "Monstersi" järg on, kui meenutab rohkem "The Hurt Lockeri" mitteametlikku b-kategooria uusversiooni vms. Tahes-tahtmata jääb mulje, et võeti suvalise sõjafilmi stsenaarium ning kirjutati see kohmakalt uueks "Monstersi" filmiks ümber. Niisiis võib öelda, et "Monsters: Dark Continentis" on kokku liidetud kaks erinevat filmi: nüansirohke ja suhteliselt eripärane tulnukafilm ning täiesti üksluine ja robustne sõjadraama. Tulemus on keskpärane. Võta või jäta.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar