Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 1. märts 2015

"Mr. Turner" (2014)

Enamikule ilmselt pigem võõra maalikunstniku J. M. W. Turneri elust jutustav "Mr. Turner" on, nagu tegelikult ennustada võis, välimuselt elegantne, aga sisuliselt igavapoolne suurteos, mis usutavasti mõjub huvipakkuvalt vaid neile, kellel on sügavam huvi mahukate ajaloolise sisuga ja/või kunstiteemaliste draamade vastu.

Igal juhul on "Mr. Turner" meelitavalt lopsakas, teatavate euroopalike joontega ning selgelt ambitsioonikas ja filigraanne, kuid tekitab sellele vaatamata minimaalselt sümpaatiat. Omaette tänuväärne on, et nimitegelase rollis on alati lõbus Timothy Spall — näitleja, kes on küll saanud juba hulgaliselt tunnustust näiteks Briti filmiakadeemialt, aga kipub oma mitte kõige atraktiivsema välimuse tõttu tihti sattuma jätiste rollidesse. Miks Turneri kui suhteliselt üllatustevaba eluteega ja kah mitte kõige meeldivama inimese lugu peeti jutustamisväärseks, on muidugi hea küsimus ja nõnda jätabki film kohati mulje, et tegijaid tõukusid pelgalt soovist teha edevat kostüümidraamat, mis demonstreeriks ka teatud Inglismaa paikade pitoresksust. Turneri maalidega samaväärselt kauneid kaadreid "Mr. Turneris" muidugi on, aga visuaalsest võluvusest jääb väheks, et ühe pintsliga vibutava paksu pervo tegemised reaalselt põnevust pakuks, seda enam et draama pikkuseks kaks ja pool tundi.

Üksjagu frustreerivalt mõjub ka dialoog, mis punnitatud sõnakasutuse pärast on segane ja võõrastav. Stseen, kus Turner seletab temast millegipärast väga võlutud piigadele oma töö saladusi, on hea näide: "Whilst you goddesses are languishing in the kingdom of Hypnos, I am up before the lark to witness Helios popping his head above the parapet, with the only benefit that the sunrise is not afflicted with diminishing light." Eh?

Ilma subtiitriteta ei maksa filmi vist üldse vaadata, sest Spalli ja teiste osatäitjate briti aktsent on sedavõrd tugev. Oma ulatuse ja kõrgetasemelise, märgatavalt kvaliteetse teostuse juures jääb selgelt suure rahasumma eest tehtud "Mr. Turner" ikkagi väheütlevaks ning on kohati ebataotluslikult koomilinegi, nagu näha klouni põlema süttimas vms. Üsna ruttu soovisin, et sarnane saatus tabaks ka üdini ebameeldivat peategelast, kellel ongi rohkem ühist klouni kui keskmise maalikunstnikuga. Hindan kostümeerijate, valgustajate, grimeerijate, helilooja Gary Yershoni ja paljude teiste andekate pingutusi, aga tee mis tahad — totravõitu "Mr. Turner" on üks neist eriti magedatest kostüümidraamadest, millest saaks vaimustuses olla ainult mõni pedantne vanatoi, kes kord aastas kino külastab.

Hakkasin ka mõtlema, kas on mõni draama maalikunstnikust, mis mulle väga meeldiks ja ausalt öeldes ei meenunudki ühtegi peale selle linateose, kus Anthony Hopkins mängis Picassot.

4 kommentaari:

  1. "Mr. Turner" oli eelmise aasta üks polariseerivamaid kuid julgeks väita, ka üks huvitavamaid filme. Käisin seda ise PÕFFil vaatamas ja kuigi filmi vajaks tõesti veel monteerimist - tegu on tõesti pikavõitu taiesega, nägin ma kõige problemaatilise taga ikkagi inimest ning mõistsin seda, miks Turnerit kunstnikuna kindlad teemad huvitavad."Survaving Picasso'st" on seevastu väga kesised mälestused. See ei öelnud väga midagi Picasso ega ta armukeste kohta ( Oma loomult on "Mr Turner" vist pigem Robert Altman'i "Vincent & Theo'ga" sarnasem. Mõistan kõiki kellele see film ei meeldi, ent siiski on tegu vist ühe viimase aja parema filmiga loomingulisest inimesest ("Séraphine" on mul kahjuks veel nägemata).

    Kunstnikust on tõesti rakse filmi teha. Vist kõige paremaid mängufilme, mis pähe tuleb, on Jacques Rivette "La belle noiseuse ". Aga ka see võib tavavaatajale kohati igav tunduda. Antud filmis on paar pikka stseeni kus jälgitakse teose valmimist vaat et reaalajas :) Mine tea, ehk aitab mind see, et olen ise kunsti õppinud ja seetõttu viitsin vaadata seda kuidas paarist kummalisest joonest paberil sünnib midagi arusaadavat :)

    Aga dokumentaalfilm "Crumb" jääb vist siiani mu isiklikuks lemmikuks.

    VastaKustuta
  2. hmm, vaatasin juhtumisi üleeile sama filmi ning vb ongi asi selles, et viimastel aastatel näen filme väga harva, aga mulle meeldis... igav ei hakanud... jutust ei saanud küll alguses aru, aga lisaks visuaalsele küljele tundus, et tegu on olemuselt miskitlaadi "comedy of mannersiga", mis pani pidevalt muigama. kuidagi nii oli tehtud, et praktiliselt mitte midagi, mis ekraanil toimus, ei saanud tõsiselt võtta. turneriga küll seostus varem ainult turner prize, pole isegi kindel, kas see tema järgi nime saanud.

    VastaKustuta
  3. igaks juhuks lisan, et olin antud filmi vaadates täiesti selge :p

    VastaKustuta
  4. Tore, et "Mr. Turneril" teile midagi pakkuda oli! Samuti on tore, et blogis käiakse lisaks lugemisele ka kommenteerimas, tore on näha teiste arvamust, eriti kui see on nii viisakalt sõnastatud.

    Mullu tuli välja nii palju omanäolisi ja teravaid autorifilme, et "Mr. Turner" kui suhteliselt konventsionaalne kostüümidraama tundub ajast maas ja mannetu. Selliste linateoste aeg hakkab vaikselt läbi saama ja "Mr. Turner" ei tee kahjuks suurt midagi, mida juba varem (pareminigi) tehtud ei oleks.

    "Crumb" on tõesti äge ja kui mõelda filmidele sarnastest kujudest, siis meenub ka "American Splendor" Harvey Pekarist. 2000. aasta "Pollock" tundub päris huvitav.

    VastaKustuta