Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 5. märts 2015

Neil Diamond - "Melody Road" (2014)

Kuue- ja seitsmekümnendatel mitu legendaarset hitti salvestanud Neil Diamondile osutatakse nüüdisajal minimaalselt tähelepanu. Kuuldes tema uusimast albumist, oktoobris välja tulnud Melody Roadist, olin koguni üllatunud, sest ausalt öeldes ei teadnud ma, et mees enam üldse plaate välja annab (ja mingil perioodil kuulasin Diamondi muusikat päris aktiivselt). Aga seal polegi ehk midagi imestada, et mehest harva kuuleb, sest ta paistab nüüd loominguliselt piiratud olevat — lähiaastatel polegi tal nähtavasti pakkuda olnud suurt midagi peale peletava kaanepildiga jõulualbumite.

Tundub, et ka Diamond ise mõistis, et on aeg muutusteks, sest pärast aastakümneid kestnud koostööd plaadifirmaga Columbia lõi Diamond käed Capitol Recordsiga, kelle abiga Melody Road valmiski. Võtmesõnaks on sedapuhku nostalgia — soundi ja meeleolu poolest on neil lauludel palju ühist muusiku varase loominguga. Kui on olemas selline asi nagu "diamondilik", siis Melody Road on seda kindlasti ja tekitab vähemalt fännides mingil määral äratundmisrõõmu, üllatades hetkiti oma lõbususega ja kaldudes suvaliselt ka sentimentaalsusele, aga midagi nii muljetavaldavalt sümfoonilist nagu 'Holly Holy' või 'Shilo' siin muidugi pole. Albumil on küll piinlik hulk laule, mida kuuleks romantilises telefilmis või odavas pulmas... ja see pole kompliment. 'Marry Me Now' on täpselt selline pala, mida terava huumorimeelega inimene võiks abieluettepanekut tehes vägisi mängima panna, et olukorda tobedaks muuta. Diamondi vanust arvestades on need 12 laulu samas piisavalt kvaliteetsed ja eks asi selles, et produtsendiks vanamoeline Don Was, kes teinud koostööd selliste oluliste artistidega nagu The Rolling Stones (Voodoo Lounge) ja Bob Dylan (Under the Red Sky) ega hooli tingimata kaasaegsete trendide järgimisest. Eriliste peensustega plaat see-eest silma ei paista. Melody Road on vaevu tõsiseltvõetav ja heal juhul keskpärane, aga südamlik album artistilt, kes ei taha võõraks jääda. Reeglina hoidun niisuguste üldistuste tegemisest, ent miski ütleb, et seda plaati nautinud inimeste seas olen ma ainus, kes ei saa pensioni.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar