Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 12. märts 2015

"Paddington" (2014)

"Paddingtonil" on tänu tugevalt britilikule huumorile ja õhkkonnale sarmi, aga siiski pole ma lustakast koguperefilmist vaimustuses ega saa nõustuda teiste kriitikutega, kes leiavad üksmeelselt, et punast mütsilotut kandva mõmmiku seiklused Londonis teevad südame soojemaks rutem kui sõõm kvaliteetset likööri — kui minu käest küsida, on see üks sellistest filmidest, mida sobib näidata ainult orbudele. Ju on asi selles, et kuigi "Paddington" on tehtud hoole ja armastusega ega mõju muidugi kommertsliku jamana, pole ei loo ega tegelaste juures suurt midagi unikaalset — optimistlikke koguperefilme inimestega suhtlevatest tragidest loomadest on juba küllaga nähtud ja "Paddingtonil" pole paraku suurt midagi juurde lisada.

Alles hiljuti "Shaun the Sheepi" nautides mõtlesin endamisi, et vist igas loomateemalises lastefilmis on pahaks tegelaseks mõni loomapüüdja või -põlgur ning "Paddington", kus Nicole Kidman mängib vaese mehe Cruella de Vil'i, pole erand. Kui aga rääkida positiivsest, siis "Paddington" tõepoolest üllatab hetkiti terasusega (siin on nalju, mille mõistmiseks võib hetk aega minna) ning sisaldab palju loomingulisi visuaalseid lahendusi, mis vähemalt mulle meenutasid Wes Andersoni lõbusamaid teoseid ja muidugi laste pildiraamatuid, mida tegijad ilmselt taotlesidki.

Kui Paddington ühes perekonnaga, kelle katuse alla ta satub, ei suuda imetlust esile kutsuda, suudab seda filmi õrnalt muinasjutuline ja ekstsentriline jutustuslaad, ent sellest jääb väheks. Kaldun arvama, et film avaldas nii paljudele muljet, kuna sellest ei oodatud teab mis palju ja see mõjus pesuehtsa Suurbritannia teosena kuidagi värskendavalt. Ja omakorda on võimalik, et minu ootused olid lihtsalt liiga kõrgel. Igal juhul võib öelda, et vaid üksikuid säravaid momente sisaldav ning välimuselt suvalist külmkapimagnetit või hommikusöögiihelveste karbist leitud lelu meenutava peategelasega "Paddington" on nauditav vaid lihtsa meelelahutusena ja sedagi napilt. Kujutan juba ette, kuidas mõni Eesti telekanal seda igal aastal pühade ajal näitama hakkab...

3 kommentaari: