Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 25. märts 2015

"Samba" (2014)

"Samba" on Eestiski mõistatuslikult menukaks osutunud "The Intouchablesi" tegijate Oliver Nakache'i ja Eric Toledano uus linateos. Sarnasused kahe filmi vahel paistavad juba kaugelt välja. Nagu "The Intouchables", on ka "Samba" heasüdamlik ja pisut kergemeelne dramöödia, kus tekib lähedus ja mõistmine kahe näiliselt täiesti erineva inimese vahel, kellest ühe vabadus on piiratud. "Sambas" on nendeks inimesteks Pariisis illegaalselt elav juhutööline Samba ning migratsiooniametis töötav Alice, keda vaevab depressioon. Nimitegelast mängib kõigile juba "The Intouchablesist" tuttav Omar Sy (kelle lahke ja lapselik nägu on loomulik vahend vaatajas poolehoiu ning usalduse äratamiseks), Alice'it jälle Charlotte Gainsbourg — bravuurikas näitlejanna, keda teame põhiliselt Lars von Trieri "Nymphomaniac'ist" ja "Antichristist".

Kuigi draamana suudab "Samba" veenvalt edasi anda, millised on Prantsusmaal kodakondsuseta elavate inimeste eluraskused, on tegemist problemaatilise filmiga ja seda mitmel põhjusel. Gainsbourg ja Sy on kahtlemata andekad näitlejad, kuid nende kokkumäng on siin suhteliselt kehv ja probleem pole mitte selles, et Samba ja Alice on välimuselt, iseloomult ja taustalt niivõrd erinevad, vaid selles, et just Alice jääb tegelasena segaseks ning tekitab suisa ebamugavust. Kõigepealt jääb mulje, et läbipõlenud keskeakriisis naine otsib meeleheitlikult juhuslikke suhteid suvaliste meestega, hiljem tundub hoopis, et ta on pidevast tablettide söömisest lihtsalt imelikuks läinud ja kipub seetõttu armuma igasse tüüpi, kellega kohtub, antud juhul siis alatasa politsei eest põgenevasse illegaali, kes vaevu ots otsaga välja tuleb. Midagi Alice'i juures mõjub igal juhul kahtlasena ja kaasa ei aita näiteks stseen, kus selgub, et ta on fotot Sambast pikemat aega öökapil unerohtude ja veeklaasi juures hoidnud — ausalt öeldes hakkasin ma Senegalist pärit hiiglase pärast kartma ning ootasin, millal politsei hoopis naist usutlema kukub. Loomulikult ei puudu filmist ka stseen, kus öösärgis Alice end üksinda kodus parfümeerib ja oma sääri masseerib, silmis ihar pilk. Ja ühel hetkel tuleb välja, et naisel ei tule enam kodus kraanist kuuma vett, aga sellel pole ta lasknud ennast häirida. Eks see peegelda jälle ka, milline on stsenaristide arusaam depressioonis inimestest.
Palju küsitavaid hetki ja karaktereid sisaldav "Samba" ei paista lõppude lõpuks päris kindel olevat, kas see tahab olla romantiline komöödia või eluline draama illegaalidest ja nende sotsiaalsetest probleemidest. Leian, et film on tugevaim siis, kui näitab end ühiskonnas täiesti tõrjutuna tundva Samba igapäevast elu, mis hõlmab enamasti valedokumentidega jändamist, politsei vältimist ning ebameeldivate juhutööde tegemist. Siinkohal on omaette plussiks, et Toledano ja Nakache filmisid ka räpastes kohtades, kus Samba-sugused inimesed reaalselt leiba teenivad. Vaat selle peale paneb film tõesti mõtlema, mis tunne oleks elada ühiskonnas, kuhu sa seaduslikult ei kuulu ja kuhu sul pole võimalik nt etniliste tunnuste tõttu õieti sissegi sulanduda.

Küllap oleks "Samba" seega mõjuvam, kui Alice narratiivist täielikult puuduks. Nagu mainitud, on too tegelane nagunii veider — arvatavasti põhjusel, et tegijad pole suutnud endagi jaoks lahti mõtestada, mis tema probleemid täpselt on — ja seetõttu ei mõju tema suhe Sambaga sugugi romantiliselt. Et film energilisem oleks, on selles loos osa mängida ka mitmel neurootilisel kõrvaltegelasel nagu Alice'i pirtsakas kolleeg ning Samba seniilsevõitu onu, kuid nende vastu ei teki kuigi palju sümpaatiat. Erinevalt "The Intouchablesist" jätab filmi kätketud huumor külmaks. Temaatilises plaanis on "Samba" päritolumaa suhtes vägagi relevantne ning lugu ise soe ja inimsõbralik, kuid film jääb nõrgaks nii draama kui komöödiana... aga väär oleks öelda, et see ei suuda üldse võluda.

P.S. Ma pole otsustada suutnud, kas pean Gainsbourgi ilusaks või mitte, aga kindlasti on seda tema naeratus! 

3 kommentaari:

  1. Tänud muljete eest. Aga kangesti tuli tahtmine pista siia kommentaariumi mõned eriarvamused. Alice kuju oli minu arvates täiesti selge ja arusaadav. Ja puudutas .Ju sa ei ole siis keskeakriisis depressioonis naise muredega kursis :-) . Küsimus- lääneliku heaolu käes rabeledes “lolliks minemine” versus arengumaa vaesusest tingitud tupiktee- kumb on hullem, kes on õnnetum? On`s Alice õnnelikum, kuigi tal on haridus, sotsiaalsed garantiid, hea töökoht jne? Depressiooni olemust annab ta üsna hästi nappide vahenditega edasi- tundetus,tühjus, huvipuudus. Ja mulle meeldis, et filmi Alice`i- Samba suhe polnud sugugi mingi magus love-story, vaid selline heitlik kompamine, mõlemal omad hädad ja takistused avalateks ja kirglikeks tunneteks. Ja tüpaazi,päritolu, olukorda , probleeme arvestades- täiesti realistlik, et see suhe oli selline konarlik ja mitte liiga tundeküllane. Kuigi südantsoojendav ja lootustandev ometi.
    Ja Samba onu ei tundunud mulle kuidagi seniilne.  Veidi jonnakas, ja räsitud küll. Aga üpris elutark. Eriti oma ponnistuses “kanalis leiti laip” -jutuga Alice ja Samba lahku viia

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Su jutus on iva sees ja mul on hea meel muidugi, et see suudab vältida läägemat tüüpi armastusfilmide klišeesid, samas jäi justkui häirima, et tükk aega polnud aru saada, kas Samba ja Alice'i suhe jääb platooniliseks või mitte, ja film ei suutnud vähemalt mind ka veenda, et armastus niisuguse loomuga inimeste vahel saaks olla üldse võimalik — hetkiti nagu tundus, et nende vahel on lihtsalt seletamatu side, mis ei arene millekski kindlaks (ja see oli tore), aga kui tuli mängu intiimsus, hakkas see liin kahtlaseks muutuma. Parfüümist ja droogidest sõltuvuses Alice'i osas ma siiski nõustuda ei saa.

      Kustuta
  2. No aga miks see sind häirib?  Ega elus neid suhteid on ju küllaga, mis ei ole nii must-valged. Eriti kui inimestel on omad sisemised probleemid. Südant soojendab see, kui inimesed teineteisele suudavad tuge pakkuda, kasvõi oma olemasoluga. Kui inimeste vahel on see “seletamatu side”, mis ei ole destruktiivne , vaid inimlik. Kui ei kasutata ära teise nõrkust, ei lasta häirida välistest erisustest (vanus, sotsiaalne staatus , haigus ... whatever) , et koosolemise ainus motiiv võib olla- “mul on hea temaga koos olla “. Isegi kui see ei kesta. Ja see polnudki tähtis, kuidas nüüd see tulevik olema hakkab. Ega see Alice nüüd nii hull kuju ka ei olnud- täitsa tavaline keskealine naine Lääne ühsikonnas. Minu silmale täiesti armas ja sümpaatne. Hinges üksi. Oma tablettidega- seda , muide nimetatakse - haiguse raviks, mitte tabletisõltuvuseks. ) Mina muidugu “soovitaksin” tal teha kardinaalseid muutusi oma elus, aga paljud meist annavad elus jämeda otsa käest vahel, kui enam ei jaksa. .. Ei olnud ülevoolavalt optimistlik ega liigselt masendav film, selline lihtne ja tavaline. Selline nagu elu ongi. Selline tavaline inimlik elu , kus keegi kogu aeg ei sure või kirest ei hullu või puusalt ei tulista...

    VastaKustuta