Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 23. märts 2015

"Spring" (2014)

Võluvalt iseäralik "Spring" on üks neist vähestest filmidest, mida pole patt soovitada nii romantiliste draamade kui õudusfilmide austajaile, kuna selle teinud Justin Benson ja Aaron Moorhead on need kaks väga erinevat žanri peenelt kombineerinud, luues nõnda ühe unikaalsema indie, mis lähiajal välja tulnud. Filmi keskmes on noormees nimega Evan, kes pärast ema kaotamist vähile otsustab elus uue lehekülje keerata ja rännata päikeselisse Itaaliasse. Seal kohtab ta veetlevat Louise'i, kellega alustab suhet, oskamata seejuures aimata, et naisel on õudne saladus.

Liigitada "Spring'i" koletisefilmiks pole väär, aga tegemist on eriti tundelise, intiimse ja intelligentse koletisefilmiga, mille sündmustik on tõepoolest sarnane mõnele Richard Linklateri draamale, sest suurema osa ajast veedavad kaks peategelast — naiivsevõitu ameeriklane ja noor erudeeritud kaunitar, kelle tegelik olemus reedetakse alles filmi teises pooles — idüllilises Lõuna-Itaalias ringi jalutades ja isekeskis juttu ajades. Tõsiasi, et "Spring" on üles võetud Itaalias, annab sellele omamoodi eksootilise varjundi ja süvendab loo muinasjutulisust. Tegevus võiks samahästi ka Ühendriikide linnas toimuda, aga sellisel juhul poleks filmil lihtsalt nii kütkestavalt müstiline atmosfäär ja tagatipuks on ka usutavam, et kurioosne olevus nagu Louise on ennast sisse seadnud mõnes vaikses Euroopa linnas.

Kuigi vastupidiselt ootustele on lõpplahendus selline kerglane ja kummaliselt südamlik, jääb "Spring" peaaegu kaks tundi kestva filmi kohta pisut üllatustevabaks, kuid vähemalt on tegelaste iseloomuomadustele pööratud nii palju tähelepanu, et neid on lausa hea meel tundma õppida, ning teada, et neil ei pruugi olla ühist tulevikku, paneb kurvastama... Õnneks on Benson käsikirja luues jäänud optimistiks, nii et tegemist polegi õõvastava tragöödiaga nagu esmapilgul arvata võiks — vastupidi, film püüab veenda, et tõelist armastust ei saa murda ka kõige ebatavalisem olukord. Nii Evan kui Louise mõjuvad igatahes reaalsete inimestena ja näha neid koos veedetud päevade jooksul teineteisele oma soovidest, hirmudest ja muredest rääkimas või niisama flirtimas on kõike muud kui igav.

Aga just tugevalt ulmelised nüansid, mida Benson ja Moorhead antud narratiivi taibukalt kätkenud on, teevad "Spring'i" armastusloona ainukordseks. Mitte just unustamatu, kuid kahtlemata eripärane väike film romantikule, kes ei pelga ka horrorit või ulmet. Kunagi varem pole kombitsaid ja kirge igatahes nii kenasti kokku sobitatud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar