Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 15. märts 2015

"The Cobbler" (2014)

Vist ükski teine mullusel Toronto filmifestivalil näidatud linateos ei leidnud nii negatiivset vastukaja kui "The Cobbler", napakavõitu ja rõõmutu fantaasiafilm Thomas McCarthylt, kes teinud ka näiteks sellised meeldejäävalt melanhoolsed draamad nagu "The Visitor" (2007) ja "The Station Agent" (2003). Viimane on aastate jooksul saanud omaette klassikuks, "The Cobblerist" ei saa seda ilmselgelt kunagi ja põhjust ei pea kaugelt otsimagi: jandi keskmes on kingsepp Max, kes avastab ühel heal päeval, et kui ta ükskõik millise kliendi kingad jalga tõmbab, saab ta võluväel just selleks inimeseks muutuda, ja hakkab enda lõbustamiseks sõna otseses mõttes teiste inimeste nahas ringi patseerima, tehes aeg-ajalt puhkepause, et hapukurke süüa.

Pean ma jätkama?

Sellegipoolest satub Max peatselt põnevatesse intriigidesse ja lõpuks ootab teda taaskohtumine kellegi väga olulisega. Eriti kentsakas on, et Max ei oskagi lõppude lõpuks kummalise kingsepa-maagiaga midagi kasulikku teha — ühel hetkel hakkab ta näiteks trullakaks poisiks ja läheb parki kiikuma. Ma ei tea, kas see on taotluslik või mitte, aga loo puhul on teravalt irooniline küll, et kuigi Max avastab järsku hämmastava võime, ei annagi see talle erilisi eeliseid ja mehel endal on entusiasmi napilt.

Üksildane kingsepp mõistab seejuures varakult, et tal pole mõtetki ülimalt nägusa noorsandi keha üle võtta ja naisi lantima minna, sest nendega voodisse või kuuma duši alla minnes tuleks kingad ära võtta ja "maagia kaoks". Sedalaadi fantaasiafilme vaadates eeldame igatahes kohe, et peategelasel on järsku lõputult erutavaid võimalusi ja me saame näha teda õnnelikult hullamas ning lõpuks kasulikke õppetunde saamas — näiteid leiab juba kingsepp Maxi kehastava Adam Sandleri varasematest filmidest, olgu selleks siis lõbus pisarakiskuja "Click" või "Bedtime Stories".
Ju tõmbavad teda näitlejana fantaasialood, kus keegi saab järsku imekombel teha midagi enneolematut, mida keegi teine ei saa. Mida Sandler ise paraku teha ei saa (ja mis pole kaugeltki enneolematu), on "The Cobbleriga" kedagi naerma ajada, aga süüdi polegi niivõrd Sandler, kuivõrd selle olemuselt üdini anomaalse linateose sügav idiootsus. Olgu siinkohal märgitud, et kuigi suuresti tegemist komöödiaga, eristub see märgatavalt infantiilsetest jantidest, kus oleme harjunud Sandlerit nägema; pigem on see süngusele kalduv indie midagi sellist, mille teeks ehk vennad Coenid pärast rasket insulti...  Aga ausalt öeldes pole igas mõttes ebaloogilist "The Cobblerit" päriselt võimalik võrrelda ühegi teise autori loominguga. Kuigi film on kaudselt tähendusrikas ning pigem kummastavalt kentsakas kui täiesti kohutav, ei ole raske mõista, miks see kriitikuid nii kurjaks ajanud on: Thomas McCarthylt, kes teinud nii kõnekaid ja humanistlikke draamasid, ootaks midagi mõistlikumat kui palagani, mis meeleolu ja sisu poolest on sarnane unenäole, mida 40-kraadise palavikuga näha võib. Arvata on, et filmitegija ülim eesmärk oli teha sardooniline mõistulugu, aga tulemus on kohtlane ja arusaamatu.

Kõnetada või naerutada suudab see vaid inimest, kes elab akendeta toas ja võtab kolm korda päevas tabletti. Sandleri austajana on mul kahju, et viimasel ajal pole isegi niisugused kõrvalekalded mingisugust edu toonud — ka nt Jason Reitmani "Men, Women & Children" oli täielik ebaõnnestumine.

2 kommentaari:

  1. Just vaatasin selle filmi ära. Oh jah.
    Ühe detaili puhul tuleb küll au anda. Nimetl kui ta isa kingad jalga pani ja ta laibaks ei muutunud, tekitas see tunde, et krt, loophole, sest teise surnud tüübi kingades muutus ta elavaks laibaks.
    Pärast tuli välja, miks isa kingade puhul seda ei juhtunud - isa oli elus. Neat.
    Muidu väga veider ja segane film, mingit olulist pointi ka ei olnud, lõpp oli veel ekstra absurnde. Oh jah.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda film ilmselt tahtis öelda oma väga pooletoobisel viisil, et peaksime oma kodukandist ja selle asukatest hoolima, kaitsma omakseid ning väärtustama ühtsust.
      Ausalt öeldes küsisin ma postitust kirjutades endalt mitu korda, kas see film oli ikka päriselt, vaat nii imelik see ongi. Ei tekita otseselt tugevat negatiivset reaktsiooni nagu need Sandleri peerunalja-komöödiad, aga kukalt paneb kratsima ikka korralikult.

      Kustuta