Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 6. märts 2015

"The Fencer" (2015)

Harilikult räägivad sporditeemalised filmid just raskuste ületamisest ja enda tõestamisest, kuid Klaus Härö lavastatud biograafiline draama "Vehkleja" on palju enamat, jutustades muu seas ka sõja tagajärgedest eestlastele ning minevikuga silmitsi seismisest. Lugu, ehkki ladusalt jutustatud ja osavalt seotud Eesti lähiajalooga, on muidugi tuttavlik: filmi südames on endasse tõmbunud sportlane Endel Nelis, kes saabub Leningradist haudvaiksesse Haapsallu ning asub sealses koolis tööle kehalise kasvatuse õpetajana. Kuna tingimused ei ole kõige paremad, ei jää Endlil üle muud kui tutvustada lastele vehklemist ning hakata neid kannatlikult treenima.

Endli kolleege, nende seas nägus naisõpetaja Kadri, kellel tekivad Endli vastu tunded, ja kooli konservatiivne direktor, painab aga küsimus: miks peaks üks selgelt andekas mees lahkuma Leningradist, et asuda õpetajaks sellises väikeses linnakeses nagu Haapsalu? 1952. aasta Haapsalu, kus tänavad on tavaliselt tühjad ja tuled põlevad üksikutes majades, on ütlemata ainulaadne ja põnev tegevuskoht, mõjudes tõelise kummituslinnana; kui äsja tööle asunud Endel näitab üles soovi viia õpilased suusatama, kiidab Kadri mõtte kohe heaks, kuna see pakuks seal päevast päeva igavlevatele lastele palju põnevust. Ja muidugi on see kummituslinn ideaalseks pelgupaigaks sellisele mehele nagu Endel, kes on konfliktne ja salapärane kuju — mehe kirjavahetused-kõned Venemaal viibiva treeneri Alekseiga ning koolidirektori ilmselged kahtlused Endli identiteedi osas annavad ruttu mõista, et Endel tõepoolest varjab midagi, ja soov tema tausta kohta vastuseid saada tagab pideva põnevustunde. Endli kompetentsusest õpetajana kõneleb tõsiasi, et koheselt tekitab ta lastes siira soovi vehklemist tundma õppida ja selles suurepäraseks saada. See tähendab jälle, et mees peab lõpuks saatusele vastu astuma ning naasma ohtlikusse Leningradi, sest seal toimub suurejooneline turniir, kus lapsed osaleda tahavad.
Endlit kehastav Märt Avandi on veenvam õpetajana kui sportlasena, sest temas on rohkem tarkust kui nõtkust, kuid raske on kahelda mehe sobivuses Endli ossa, kui mehe näole on graveeritud painatud ja pelglik ilme, nagu ta teaks, et õige pea saabumas tõsine torm. Avandi on täpselt sama keskendunud ja enesekindel kui mees, keda ta mängib, ja nõnda on tema osatäitmist põnev vaadata. Kaasa aitab, et midagi selgelt varjav Endel liigub sedavõrd tontlikus keskkonnas. Haapsalu kõle miljöö on "Vehklejas" nii kõnekas, et linn mõjub lausa omaette tegelasena — ikka ja jälle tekib ebamugav tunne, et õhtupimeduses või paksus udus, mis pakub Endlile varju, luusivad sõjas lahkunute vaimud, kusjuures paljud lahkunutest on just nende laste vanemad, keda Endel õpetab floretti käsitsema.

"Vehkleja" on mõjuva atmosfääriga, huvitava temaatikaga ja tähelepanelikult lavastatud draama, kuid on probleeme filmi narratiiviga. Õhukese ja punnitatud mulje jätab näiteks tundeline suhe Endli ja Ursula Ratasepa mängitud Kadri vahel, keda mees hakkab ruttu usaldama. Kadri on tegelasena tarvilik, sest vastasel juhul poleks kedagi, kellele Endel ennast lõpuks avaks, kuid armastuse õitsele puhkemine toimub järsku ja Kadri jääb justkui kaugeks. Filmis esineva romantika juures pole õnneks midagi ebaveenvat, sest Avandi ja Ratasepa vahel on nõnda hea keemia — nende igas suudluses ja kallistuses on nii palju kuumust, et räämas puitmajad nende ümber ähvardavad süttida. Minu jaoks on "Vehkleja" süžee puhul põhiliseks kitsaskohaks piinlikult hollywoodilik lõpplahendus, mille väärtust kahandab tõik, et hetkeks, mil film jõuab haripunkti, on Endel jõudnud kaotada kogu oma salapära ja nõnda jääb üle vaid jälgida, kas tema töö õpetajana on kandnud vilja. Lastele vehklemise põhitõdesid õpetades ütleb Endel aegsasti, et oluline on täpselt hinnata distantsi. Põnev on, et ka Endel hoiab tegelasena vaatajast pidevalt distantsi ja mida kaugemal ta meist püsib, seda lähemale tahame talle pääseda. See teeb "Vehkleja" nauditavalt dünaamiliseks. Viisakalt vaikne ja kena draama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar