Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 31. märts 2015

"The Gambler" (2014)

Ma ei pea Mark Wahlbergi näitlejana teab mis võimekaks ja olen teda üksjagu pilganud, aga minagi pean tunnistama, et mees pole vähemalt arg või laisk — töötab ta usinalt ning on senise karjääri jooksul kõikvõimalikke tüüpe mänginud, ja "The Gambleri" südames olev apaatne küünik Jim Bennett on nende seast üks intrigeerivamaid seni. Eks see hakkab natuke tobedaks muutuma, kuidas näitlejad end rolli jaoks kondiseks näljutavad, isegi kui roll seda otseselt ei nõua, aga sarnaselt Jake Gyllenhaalile "Nightcrawleris" annab sügavalt kõhetu välimus Wahlbergile intensiivsuse, mida ta seni justkui ilmutanud pole (mees võttis osa mängimiseks mõnikümmend kilo alla). Harilikult on tal see häiriv tühi ilme, nagu oleks just pikast koomast ärganud ja üritaks oma naise nime meelde tuletada, siin aga näeb ta lihtsalt kurnatud ja kurblik välja, mis on ümbritseva maailmaga täielikus vastuolus olevale Jim Bennettile igatpidi sobilik look.

Kedagi päris nii moraalitut, vastutustundetut ja pessimistlikku pole Wahlberg karjääri jooksul varem mänginud ja pean siinkohal tõdema, et mees ei valmistagi pettumust — Oscarit talle ei annaks, aga veenda ta igatahes suudab, mis on tähelepanuväärne, kuna Bennett on muu hulgas ka väga erudeeritud, olles kirjutanud ka eduka romaani ning teenides elatist ülikoolis kaasaegset kirjandust õpetades. Kuigi filmi pealkirjast-treilerist võib vastupidine mulje jääda, on mehe seiklused kasiinos pigem tagaplaanil, aga üsna ruttu saab nagunii aru, et film pole otseselt hasartmängusõltuvusest kui sellisest — pigem on see lihtsalt metafoor või võti, mis aitab hingelises kriisis peategelase olemust mõista. Mulle on alati passinud mõtlikud või karmid draamad inimestest, kes väänlevad ebameeldiva ameti, sõltuvuse vms tõttu isiklikus maapealses põrgus, ja "The Gambler" just niisuguste hulka kuulubki.

Üks Bennetti õpilane, mehest võlutud sõnaosav blondiin, kirjeldab teda tabavalt: "You are the perfect example of how a person can start off with no problems whatsoever, and then go out of their way to make sure that they have all of them." Tõtt-öelda poleks ma oodata osanud, et "The Gambler" sedavõrd intellektuaalne character study on, aga mul on selle üle hea meel, sest just see filmi atraktiivseks teebki, isegi kui siia kätketud eksistentsialistlik filosoofia mõjub pisut punnitatu ja umbmäärasena. Aga kui Albert Camus, Samuel Beckett või Jean-Paul Sartre praegu elus oleks, oskaks nad Rupert Wyatti sapist draamat hinnata. Ei hakka väitma, et Wahlberg selles osas midagi erakordset teeb, sündmustik enneolematu on või film teostuslikus plaanis väga silma paistab (kuigi muusikavalik on kõnekas ning siin-seal leidub huvitavaid kompositsioone, nt kui üleni musta riietatud Bennett on vihmavarjuga päikeselisel tenniseväljakul), aga ikkagi kütkestavalt terav ajaviide paadunud nihilistile.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar