Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 27. märts 2015

"The Gunman" (2015)

Pärast ootamatult populaarseks osutunud "Takenis" üles astumist 2008. aastal pole Liam Neesoni tuntus kõigest oluliselt tõusnud, vaid mehest on kõrgest vanusest hoolimata saanud ka arvestatav märulistaar, kes nüüd osaleb aastas keskeltäbi sajas filmis. Tundub, et mõned teisedki ammu keskikka jõudnud Hollywoodi näitlejad on arusaamisele jõudnud, et nende parimad aastad ei pruugi veel möödas olla ja neilgi võib õnnestuda rusikate vehkimise või päästikule litsumisega publikuid võluda ning edu saavutada.

"Takeni" teinud Pierre Moreli möllufilmis "The Gunman" astub sedapuhku üles Sean Penn — austatud näitleja, režissöör ja aktivist, kes võitnud kaks Oscaritki. Otsus mängida nime "The Gunman" kandvas jõhkras märulis professionaalset killerit, kes on ekspert just tulirelvade alal, on Pennile juba kurjasti kätte maksnud, sest iroonilisel kombel ütles mees alles hiljuti oma isiklikust relvakollektsioonist täielikult lahti, lastes need sümboolselt ära sulatada ja skulptuuriks teha vms. Seetõttu on jõutud teda juba silmakirjateenriks tembeldada, mis ühest küljest on ülekohtune, sest näitleja ei pea tingimata rolle valides lähtuma sellest, kas tegelase isiklikud põhimõtted on kooskõlas tema enda omadega (Penn on mänginud ka vägistajat...). Teisest küljest on kriitika õiglane, sest Penn ei mängi "The Gunmanis" kõigest peaosa, vaid on ka üheks stsenaristiks ja produtsendiks ning seda just põhjusel, et filmist tuleks esile tema poliitilised vaated. Mis pole tegelikult sugugi ebatavaline — Steven Seagal mitte ainult ei mänginud 1994. aasta märulis "On Deadly Ground", vaid ka lavastas selle, kuna nägi filmis võimalust harida vaatajaid keskkonnakaitse teemal, mis talle tollal südamelähedane oli.

Igal juhul võib öelda, et "The Gunmani" näol on tegemist on rohkem Sean Penni kui Pierre Moreli filmiga. Aga kui Penn ja tema läbinähtavad motiivid kõrvale jätta ning rääkida "The Gunmanist" kui märulist, siis üldiselt võib öelda, et on teine enam-vähem vaatamiskõlbulik — täpselt niisugune teos, mida kauaks mäletama ei jää, aga kui see peaks näiteks telekast tulema ja parajasti midagi mõistuspärasemat ei tule, siis võib ju vaadata.
Ei hakka salgama, et ootasin sellest "Takeni" häbematut koopiat, kuid 2008. aasta üllatushitist eristub "The Gunman" juba selle poolest, et siin pole otseselt häid ja halbu tegelasi, vaid lihtsalt hulk külmaverelisi mehi, kes satuvad teravatesse konfliktidesse ja lahendavad neid mitte sõnade, vaid püssidega. Siinkohal peab muidugi märkima, et erinevalt "Takeni" seeriast tuntud Bryan Millsist, kes valmis lähedaste kaitsmiseks tegema ükskõik mida, pole Penni mängitud Jim Terrier pooltki nii positiivne tegelane ega ärata poolehoidu, olgugi et kulutab vahepeal aastaid arengumaal veepuuduse käes kannatavaid inimesi aidates (ja mul on tunne, et selle osa süžeest lisaski juurde just Penn, suur filantroop). Miski ei muuda tõsiasja, et Terrier on minevikus palju halba teinud ning isegi filmi teises pooles, kus ta püüab kaitsta armastatut Anniet ning piinleb abitult krooniliste peavalude käes, teeb ta liiga palju väärituid samme, et mehest sügavalt hoolida. Kaasa ei aita ka, et Penn ise pole näitlejana teab mis karismaatiline ja tagatipuks on tal siin filmis pidevalt näol ilme, nagu tal oleks kibedasti tarvis vetsu minna. Aga rolli mängimiseks on ta jõusaalis rabanud ning mõistab ka selgelt, kuidas käia ümber erinevat tüüpi tulirelvadega, nii et veenvus pole siinkohal probleemiks... sulle ei pruugi Penn selles osas otseselt meeldida, aga vähemalt sa usud temasse, sest ta näeb välja ja liigub nagu treenitud eriväelane.
Kuigi olemuselt on ennast liiga tõsiselt võttev ja lihtsalt magedavõitu "The Gunman" midagi sellist, mida saab mänglevalt kutsuda "säästupõnevikuks", ei saa kedagi otseselt laiskuses süüdistada ja seda mitmel põhjusel: filmitud on mitmes erinevas riigis, lugu on selle robustsusest hoolimata läbi mõeldud ning peaosatäitja pingutab. Olles sedalaadi põnevikke juba palju näinud, pidin minagi küll pingutama, et lõpuni tähelepanu hoida, kuid üks osa süžeest tõesti intrigeeris mind: armukolmnurk Annie, Terrieri ja tolle kunagise kolleegi Felixi vahel, keda mängib hetkiti tobedana mõjuv, kuid see-eest intensiivne Javier Bardem. Nagu me juba varakult teada saame, on Felix alati tahtnud Terrieri naist põrutada ja aastate jooksul, mil Terrier sunniviisiliselt eemal viibib, tal see ka õnnestub.

Kui Terrier taas välja ilmub ja teada saab, et Felix pole ainult tema päikesekiirt karanud, vaid ta naisekski võtnud ja elab temaga Barcelonas üüratus villas, viib see päris teravate seikadeni, kusjuures Felix osutub hoopis psühhootilisemaks kui esmapilgul tundub. Stseenid, mis meenutavad rohkem mõnd Ladina-Ameerika seebikat, on "The Gunmanis" igal juhul huvitavamad kui tulevahetused, aga paraku jääb Bardemi roll üürikeseks. Kui Terrieri ja Felixi (kas see on taotluslik, et ühe nimi toob meelde koerad ja teise oma kassid?) rivaalitsemine oleks selles loos esikohal, võiksin filmi ehk soovitadagi. "The Gunman" ei pruugi olla nii lohakas või rumal kui esmapilgul võib tunduda (eriti "Takeni" järgedega võrreldes), aga ometi tekitab film sügavat tülpimust.

Olen siin blogis käskinud mõnel ebasümpaatsel vanadusele kalduval näitlejal pensionile minna. Üsnagi intelligentsena näiva Sean Penni jätan siiski rahule eeldusel, et ta vabaneb illusioonist, et temalgi on võimalik saada märulistaariks. Äkki "The Gunmanile" osaks saanud sõimust piisab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar