Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 5. aprill 2015

"Cake" (2014)

Ei pea olema geenius nägemaks, et "Cake" on peamiselt teleseriaalist "Friends" ja suvalistest Hollywoodi romantikafilmidest tuntud Jennifer Anistoni katse ennast tavapärasest radikaalsema rolliga proovile panna ja ehk ka prestiižseid auhindu võita. Nüüdisajal teevad nii paljud Hollywoodi tähed, keda tavaliselt draamadega ei seostakski. Reese Witherspoonil see "Wildiga" näiteks õnnestus — näitlejatar sai tänavu Oscari nominatsiooni naispeaosa kategoorias —, samaväärselt bravuurikas Aniston jäi aga suhteliselt märkamatuks, kui mitte arvestada Kuldgloobuse nominatsiooni.

Tegijad ootasid draamale ja konkreetsemalt peaosatäitjale kahtlemata suuremat tähelepanu kui reaalselt pälvida õnnestus, kuid eks see olegi suuresti õnnemäng ja ei pruugi tingimata näidata filmi tegelikku kvaliteeti. Anistoni julgus seisneb antud osa mängimise puhul küll suuresti selles, et naise näol pole meiki ja seega ei näe ta välja nii veetlev kui tavaliselt (sarnase sammu tegi kunagi teadupärast ka Charlize Theron "Monsteriga"), kuid tegemist pole igal juhul rolliga, mida oleks kerge mängida. Kehastudes trauma tagajärjel krooniliste valude käes kannatavaks naiseks, kes sööb tablette nagu komme ja on piiratud mobiilsusega, peab Aniston siin algusest peale põhiliselt ebamugava kehakeele abil mõista andma, kuidas selline olukord tegelast mõjutab, sh vaimselt ja emotsionaalselt. Filmi puhul on kiiduväärt, et selle südames oleva Claire'i valude iseloomu edasi andmiseks ei kasutata üldiselt dialoogi, vaid seda teeb just tema käitumine ja meeleolu.
Kaadrid pilvitust taevast, mida Claire autosõitude ajal jälgib, või tema aeda eksinud loomakesest, keda ta basseinis ulpides seirama jääb, peegeldavad jälle naise sisemist tühjust ning annavad mõista, et mugavaks viisiks füüsilist ja hingelist valu ignoreerida on lihtsalt ümbrust jälgida ning kõik muu unustada. Kõrvaltegelaste seas on Claire'i kohati karikatuursena mõjuv koduabiline ning Claire'iga samas tugigrupis käinud ja enesetapu sooritanud Nina vaim, kuid viimase ilmumised ei anna loole kuigi palju juurde, kusjuures lõppude lõpuks tundub üldse juhuslik, et naine hakkab nägema nägemusi hukkunud inimesest, keda ta õieti ei tundnudki — isegi kui just see aitab tal lõpuks jõuda puhastumiseni. Mõnevõrra originaalsena mõjub, et Claire, kuigi armetu, on selline sardooniline ninatark, kellel napib omaenda viletsale tervislikule seisundile vaatamata empaatiat ja taktitunnet.

Sel põhjusel meenus mulle teleseriaali "House" briljantne nimitegelane, aga kui Gregory House'i piinas konkreetselt jalg, siis Claire'i valu on pisut umbmäärasem... või oleks õigem öelda üldisem? Spetsiifilist punkti oma kehal ta oiates ei hõõru ja mõnes mõttes segas see tema piina mõistmast, seda enam et mul pole kroonilise valuga isiklikku kogemust. Kuigi Aniston ise mängib seda mürgisevõitu murtud hingega naist, kelles pole enam ainsatki jõuraasu, veenva teravusega ning paneb soovima teda tundma õppida, ei lähe kaua aega mõistmaks, et tegelane pole kõige huvitavamalt kirjutatud, kusjuures tema vaevuste asjaoludki osutuvad oodatust igavamaks. Vahepeal mõtlesin, et kui Claire poleks jõukas naine, kellel on isiklik koduabiline ja tagahoovis bassein, oleks filmi ehk põnevam jälgida, sest viletsamad elutingimused suurendaks koormust.

Punnitatult depressiivne lugu, mis keskendub osaliselt ka Claire'i platoonilisele suhtele Nina lesega, on jälle üllatustevaba ja omapäratu ning film lihtsalt monotoonne. Ka eelmainitud "Wild" polnud mu meelest kuigi tugev linateos, kuid vähemalt andis Jean-Marc Vallée kergelt eksperimentaalne stiil sellele isikupära, mida sel telefilmi kvaliteediga melodraamal lihtsalt pole — igavalt lavastatud, mis muud. Anistonile plusspunktid südikuse eest, kuid peale tema nauditava osatäitmise "Cake'il" pakkuda pole... ja kuigi ta on filmi keskpunktiks, jääb sellest paraku väheks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar