Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 16. aprill 2015

"Lost River" (2014)

"Lost River", sarmika Hollywoodi näitleja Ryan Goslingi debüüt stsenaristi ja režissöörina, on sedasorti umbmäärane ja pretensioonikas kunstifilm, mis paljusid kindlasti nõutult kukalt kratsima paneb, kuid vähemalt tõestab see, et Gosling on bravuurikas autor, kes õnnistatud elava fantaasiaga ega pelga eksperimenteerida.

Taotluslikult unenäolist ja müstilist "Lost Riverit" täpselt määratleda on keeruline, ent see ei tähenda, et film oleks stiililt või meeleolult täiesti distinktiivne — vastupidi, Gosling laenab ja imiteerib nii kartmatult, et "Lost Riverist" võib jääda mulje kui ebakindlast austusavaldusest maailmakinole. Ei jää märkamatuks, et Gosling on eriti palju õppinud just Nicolas Winding Refnilt, kelle filmides "Drive" ja "Only God Forgives" ta peaosa mängis. Tunda on ka Terrence Malicki mõju, mis väljendub just kaameratöös — nagu Malick viimasel ajal, püüab Gosling vahepeal luua pettekujutelma, et kaamera hõljub õhus. Et tegemist sürrealistliku linateosega, mis kehtestab kohe alguses omad reeglid ja kulgeb üsna juhuslikult, tagab see Goslingile muidugi palju vabadust.

Näiteks on ta saanud muu seas jäljendada vanu giallosid, sest osa filmi tegevusest toimub neoonvalgusega täidetud klubis, kus võib hilistel õhtutundidel nautida nii veriselt kulmineeruvaid etendusi, et tihti lahkuvad paljud pealtvaatajad võltsverega kaetult. Jõhkral episoodil, kus üks tegelasist laval enda näo küljest lõikab, ei pruugi reaalsusega palju pistmist olla, aga vähemalt lubab Goslingil demonstreerida armastust "Eyes Without a Face'i" vastu. Ühest küljest on "Lost River" illusoorne, nõiduslik ja lynchlikult atmosfääriline teos, kus pildi ja heli intensiivne koosmäng loob oma põrguliku reaalsuse, teisest küljest on film jälle segane, punnitatult kunstiline ja seetõttu ka iga hetkega aina tüütumaks muutuv pastišš, mille juures pole õige palju tähenduslikku või isikupärastki, sest Goslingi stiil seisneb põhimõtteliselt teiste autorite kasutatud trikkide kopeerimises ja kombineerimises.

Kuigi režiidebüüdi kohta pole "Lost River" kindlasti vilets juba põhjusel, et soovib eristuda ning on tõesti päris silmapaistvalt lavastatud, mõjuvad erilisena vaid üksikud kirevamad momendid ja mitte kogu film, mida jääbki mäletama kui sügavalt anomaalset virvarri. Kui Goslingi taotlused oleks arusaadavamad ja film tihedamalt komponeeritud, poleks mul probleem seda suurepäraseks nimetada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar