Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 10. aprill 2015

"Mommy" (2014)

"Mommy" oli minu esimene kokkupuude Kanada wunderkindi Xavier Dolaniga, kelle jaoks käesolev draama on juba viies täispikk film. Paari nädala eest 26-aastaseks saanud Dolani teoseid on alati saatnud filmifestivalidel tohutu menu ja erandiks pole ka hullumeelse poja ning tolle südika ema keerulisest suhtest jutustav "Mommy", mis jätab Dolanist mulje kui küpsest ja enesekindlast noorest autorist, kellel on suurepärane arusaam filmikunstist ning julgust kasutada eripäraseid stilistilisi lahendusi. Aga kuidagi suudab ta väärikalt tasakaalu hoida, sest see jõuline draama pole ülemäära kaootiline või pretensioonikas, ja kinnitab kõige lõpuks, et filme probleemsetest lastest jms peakski tegema just temasugused verinoored novaatorid. "Mommy" kõige silmatorkavamaks ja ka haruldasemaks omaduseks on ehk see, et filmi aspect ratio on 1:1, mis tähendab, et pilt on ruudukujuline, kusjuures isegi teravale silmale tundub, et kõrgus on siiski suurem kui laius, kuigi tegelikult on need täpselt võrdsed. See ebatavaline formaat tekitab igasugu põnevaid illusioone. Näiteks võiks arvata, et film on üles võetud mobiiltelefoniga vms, mis võimendab tavatul moel selle realistlikkust ja teeb vaatamise omamoodi lämmatavaks kogemuseks.

Kuna tegelaste ümbrust on alati sellevõrra vähem näha, näivad nende vabadus ja liikumisruum alati olevat piiratud, isegi kui nad viibivad välistes tingimustes. See on muidugi sobilik juba süžeeliselt intensiivsele draamale, mis räägib ebatervetest väljapääsmatus olukorras inimestest, kes ei suuda teineteisest lahti öelda. Midagi sellist Dolan ilmselt taotlebki, kuna vahepeal võib näha filmi südames olevat probleemset teismelist Steve'i ühe koha peal kaupluse parklas poekäruga keerutamas nagu vaba hing — ta liigub, aga ei liigu ringi. Dolani andekamate ideede seas on ka näiteks kommertsliku popmuusika kasutamine (filmis kõlavad näiteks sellised äratuntavad hitid nagu Dido 'White Flag' ja Oasise 'Wonderwall') ning kas või juhuslik vihjamine komöödiale "Home Alone", mis temaatilises plaanis ei erine "Mommy'st" ju üldse nii palju, sest räägib samuti üleannetust lapsest, kes põhjustab emale palju peavalu ning paneb teda seeläbi ennast süüdistama.

Minu jaoks on "Mommy" ootamatult vitaalse loo ilmselgeks tugevuseks, et see ei kujuta konkreetselt ema ingelliku ja last deemonlikuna — neis on kontrastseid jooni, aga juba algusest peale on näha, et tegemist paraja paariga, kelle konfliktidesse ei maksa nina toppida. Steve'i ja ta ema ägedaloomulised tülid sarnanevad hetkiti pigem mõne raskustes abielupaari omadele, sest rahulikumatel hetkedel kipuvad nad teineteist siivsalt puudutama ning kasutama ebatavalisi sõnu. Viis, kuidas kujutatakse poisi ja tema ema ebastabiilset suhet ning kõrvaltegelased nende afääridesse tuuakse, on nauditavalt dünaamiline ja film ise, kuigi pisut liiga pikk, teostuselt tõesti silmapaistev — märgatavalt kunstipärane, aga mitte eemalepeletavalt. Kahju, et nüüdisajal kohtab harva draamasid, mis suudavad jutustada tuttavlikke lugusid omanäolises laadis ja kustumatu energiaga. Julgelt omade reeglite järgi mängivas "Mommy's" on imeliselt palju elu ja jõudu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar