Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 19. aprill 2015

"Mortdecai" (2015)

90ndate algul ilmus kinolinadele pooletoobine jant nimega "Hudson Hawk", kus meistervargast nimitegelast mängis tollal eriti palavalt armastatud Bruce Willis. Sellest hoolimata osutus arutu film tõeliseks läbikukkumiseks, suutmata tagasi teenida kas või pool eelarvest, pannes kriitikud pahameelselt pead vangutama ning pälvides lõpuks kolm kurikuulsat Kuldvaarikatki, mida jagatakse igal aastal kõige halvematele filmidele. "Hudson Hawk" on lõputult küsimusi tekitav linateos, mille olemust keeruline adekvaatselt seletada — see kuulub üdini ebaratsionaalsete komöödiate hulka, mida peab ise nägema, et uskuda. Vaadates tekib igatahes tunne, et kuigi tegemist kuluka stuudiofilmiga, ei olnud tegijatel vähimatki aimu, kellele nad seda teevad, sest ühest küljest on see liiga infantiilne, et passida kellelegi peale mudilaste, teisest küljest aga kaldub julgelt labasusele viisidel, nagu üks lastefilm ei tohiks. Kui "Hudson Hawk" kellelegi päriselt passima peaks, oleks selleks ehk umbes kümneaastased pätid, kes teevad koolist poppi, käivad kodus ainult magamas ja sisustavad aega tänaval vanaprouadelt raha röövimisega. Nimetada "Mortdecaid" selle sajandi "Hudson Hawkiks" oleks ehk liialduslik kas või põhjusel, et "Mortdecai" ei saa ilmselt kunagi kultusklassikuks, aga mina jõudsin igatahes järeldusele, et kahel filmil on nii mõndagi ühist.

Johnny Deppi karjäär on olnud juba mitu aastat madalseisus ja käesolev perverssevõitu palagan kujutab endast näitleja järjekordset katse klouniliku tola mängimisega edu saavutada. Vanasti üheks karismaatilisemaks ja mitmekülgsemaks Hollywoodi näitlejaks peetud Deppi jaoks osutus seegi paraku järjekordseks läbikukkumiseks ja näib, et mees peab pankrotistumisele nüüdseks päris lähedal olema, sest vastasel juhul ta vast jälle Jack Sparrowks ei kehastuks ("Pirates of the Caribbean: Dead Men Tell No Tales" jõuab kinodesse 2017. aastal!). Kuna "Mortdecaid" on heldemadki kriitikud kutsunud mitte ainult viletsaks, vaid suisa põlastusväärseks, olin valmis kõige hullemaks, meenutades endale ühtlasi, kui vähe on mulle Depp meeldinud selle kiljuva kõlupea Jack Sparrow'na ja kui ebatolerantne olen ma tavaliselt napakate komöödiate suhtes, aga võta näpust — kuidagi suutis see teeseldult peen tsirkus, ebaloomulik ja meeleheitlik, mu südame natuke võita. Mis teha, mulle meeldivad filmid, millel oma nägu, isegi kui see nägu on inetu ja tahaks vahepeal eemale vaadata.
Tegemist pole jandiga, mida ma söandan nimetada heaks kas või põhjusel, et Depp kipub Mortdecai osa tõesti talumatus laadis mängima ning siin on üksjagu ebameeldivaid nalju ja tegelasi, kuid ma hindan paratamatult, et asjaosalised töötasid millegi nii mõistusvastase kallal sellise pühendumuse ja pealehakkamisega, kartmata seejuures ropult raha kulutada (peab märkima, et arvan umbes sama "Hudson Hawki" kohta). Eriti hullusti punnitab siin muidugi Depp, kes suudab imetlusväärse nõtkusega tuua sisemusest kuuldavale ebamääraseid häälitsusi — mida väiksemaks tema pangaarve läheb, seda debiilsemaks ta nähtavasti minna julgeb. Mis puutub sarmitusse nimitegelasse, rafineeritud kunstikaupmehesse Mortdecaisse, siis kummalisel kombel soovisin ma hetkedel, mil ta ekraanil oli, et mees minema kaoks ja mind oma kannatamatust iseloomust säästaks, ja kui teda ekraanil polnud, soovisin omakorda, et ta uuesti välja ilmuks.

Kuigi Mortdecai on ilmselgelt komöödia südameks, peitub selle võlu hoopis palju sümpaatsemates kõrvaltegelastes, nende seas Mortdecai rivaal Martland ning ustav teener Jock, kes ei paista olevat kunagi häiritud tõsiasjast, et peab aitama ja kaitsma naiivset idiooti, kes põhjustab talle pidevalt kannatusi. Eriti nautisin millegipärast seda, kuidas mitte kõige atraktiivsemast välimusest ja suhteliselt madalast IQ'st hoolimata magatab Jock terve filmi vältel muretult võõraid veetlevaid naisi (niisugused passiivsed "jooksvad naljad" võidavad alati mu südame). Jocki kehastava Paul Bettany koht on igal juhul komöödiates! Kuigi "Mortdecai" huumor võib banaalsusega üllatada ("Open your balls" on üks kõlvatu repliik, mida filmi teises pooles liiga palju kuuleb), leiab siit ka päris kavalaid nalju — näiteks töötab eeskujulikult stseen, kus Mortdecai laseb sihilikult Jockil serveerida Martlandile roiskunud juustu ning ootab vestluse käigus, et mees ühe tüki võtaks, aga iga kord, kui mees selle pahaaimamatult suu juurde tõstab, otsustab ta hoopis midagi öelda... ja me ootame pingsalt terve stseeni vältel, et see lõpuks juhtuks ning Martland reageeriks. "Mortdecai" pole film, mida ma kellelegi otseselt soovitada julgeks, sest seda nautida mõistvate inimeste protsent on selgelt väga väike, aga minu jaoks piisavalt pentsik, et toimida... Just nagu "Hudson Hawk"!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar