Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 5. mai 2015

"Avengers: Age of Ultron" (2015)

Ütlen ausalt, mulle ei passinud 2012. aasta "The Avengers" üldse. Olen paaril korral püüdnud seda uuesti vaadata lootuses, et võib-olla polnud mul esimesel korral õige tuju, aga tõepoolest — mitte miski selle filmi juures ei sütita mind. Hästi, viimases kolmandikus toimuvas suurejoonelises lahingus, kus pool New Yorki maatasa tehakse, on paar säravat momenti, kuid üldiselt jääb "The Avengers" mu jaoks lapselikuks, nüriks ja üheplaaniliseks. See on nagu suur pidu, kus nii elav muusika kui joogid on ilusti olemas, aga kellegi huvitavaga lõpuks suhelda ei saagi, ja pärast mõtled endamisi, et kohutav ei olnud, kuid erilist mõtet ka mitte. Sestap olin "Avengers: Age of Ultroni" suhtes skeptiline (eriti silmas pidades, et stsenaristiks ja režissööriks taas Joss Whedon), kuid võta näpust — nautisin uut seiklust rohkem kui eales oodanuks.

Tegemist pole ideaalse filmiga: süžee juures on palju läbinähtavat ning etteaimatavat (ning isegi mitte ainult seepärast, et on juba teada, et nagunii ükski kangelane ei sure ja neil õnnestub inimkond suure hurraaga päästa), uued tegelased ei anna loole kuigi palju juurde, eriefektid võiks olla korralikumad ning naljad on endiselt magedad (ma ei mõista Marveli kinnisideed, et publikut on vaja vägisi püüda iga viie minuti tagant naerma ajada), kuid midagi melanhoolset ja suisa nihilistlikku on selle filmi juures, mis mulle hirmsasti korda läks. Kuigi on näha, et Joss Whedon on proovinud suurematesse action-stseenidesse veidigi uudsust tuua, tundub mulle, et teadlikult ei tahtnud ta luua veelgi lärmakamat ja visuaalselt pöörasemat spektaaklit kui seda oli "The Avengers". Juba 2012. aasta filmis toimus piisavalt lammutamist ja naiivne olekski eeldada, et ainult selle ületamisest piisab publiku poolehoiu võitmiseks.
Pigem on Whedon pannud rõhku sellele, mis toimub Tasujate hingeelus ja selle tulemusena on neis seekord märgatavalt rohkem nukrust ja valu. Võtkem kas või suhe Bruce Banneri ja Natasha Romanoffi vahel — film julgustab meid algusest peale imestama, kas nende vahel võib tekkida armuromaan, aga ühel hetkel peavad nad teineteisele teadvustama, et nende olemuse tõttu pole see võimalik. Ometi toob nende platooniline suhe filmi soojust, meenutades, et ükskõik kui äge möll ka poleks, loeb koomiksifilmide puhul lõppude lõpuks see, mis toimub tegelastega siis, kui nad parajasti lahingus pole.

Mis puutub uutesse tegelastesse, siis ma ei mõista Scarlet Witchi ja Quicksilveri tarvilikkust, aga põhiline antagonist Ultron on igatahes ütlemata põnev kuju (ja kindlasti etem kui see sauaga jobukakk Loki). Kuigi ühelgi hetkel ei teki tunnet, et tal võib inimkonna hävitamine päriselt õnnestuda ning ta ei mõju päris nii ähvardavaltki kui Whedon ehk sooviks, on temagi juures midagi traagilist ja ka äratuntavat, sest ta on sündinud Tony Starki ülbusest ja egoismist, ning film suudab Ultroni motiive päris mõistlikult põhjendada. Nüüdseks võiks Marvel muidugi mõistnud olla, et lood inimkonna hävitamisest unistavatest maniakkidest on ennast ammendanud. Aga mul on vähemalt hea meel, et sama ei saa öelda superkangelaste kohta, kes on nende lugude südames... ja "Avengers: Age of Ultron", mitmekesine ja kaasahaarav, on elegantne tõestus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar