Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 3. mai 2015

"Eat" (2014)

Mul on hea meel, et viimasel ajal kohtab jälle üha rohkem õudusfilme, mida saab kategoriseerida body horroriks, isegi kui nende hulka kuuluvad sellised kaheldava väärtusega madalaeelarvelised teosed nagu "Eat". "Eat'i" võiks kirjeldada kui labasemat, jälgimat ja igavamat USA versiooni võrratust Prantsuse filmist "In My Skin", aga kui välja arvata see, et kummagi filmi keskmes on naine, kellel tekib ühel hetkel kontrollimatu vajadus ennast süüa, ei jää samas mulje, et "Eat" tahab "In My Skini" kopeerida. Kui Marina de Vani teos on psühholoogiline, tasane ja veidralt sensuaalnegi draama, siis "Eat" paistab just olevat huvitatud Hollywoodis läbi lüüa püüdvate noorte neidude valude kujutamisest... ja muidugi vaataja šokeerimisest.

Lugu on igatahes nagu halb anekdoot: "Naine ei leidnud Hollywoodis näitlejana tööd ega saanud süüa osta, nii et ta hakkas iseennast sööma." Jääb lõpuni segaseks, kui tõsiselt seda filmi tuleks võtta, sest see püüab tõesti vihjata, et põrunud näitlejatar Novella McClure hakkab "autokannibalismi" harrastama põhjusel, et tal pole toidu ostmiseks raha... ja see on kuidagi tobe, isegi kui see peaks olema metafooriline. Õieti miski "Eat" puhul ei mõju reaalsena — filmi värvipaleti ja näitlejatele kuhjatud meigi põhjal võiks järeldada, et tegemist on hoopis pornofilmi või edeva muusikavideoga, kusjuures isegi näitlemine on keskmise pornokaga samal tasemel. Mingil määral atraktiivne on, et loo jõledamad elemendid kontrasteeruvad märgatavalt filmis kujutatud keskkonnaga. Novella ja teda ümbritsev maailm on üldiselt puhas ja ergas (võtkem näiteks ööklubi, mida neiu regulaarselt külastab), aga naise ebatavalise enesehävitusliku harjumuse tõttu imbub temast jälle räpaselt välja verd ja mäda.
See on nagu romantiline komöödia, mis paneb meid lootma, et peategelane leiab õnne ja armastuse, lihtsalt selles romantilises komöödias kannab peategelane sidemeid ja närib vabadel hetkedel oma varbaid, kuni järel on vaid luu. Omaette positiivne on, et tegemist kaastundliku ja feministliku filmiga: Novella püüab saavutada edu linnas, kus teda tahetakse kuritarvitada, ja kuigi tema juures on palju naiivset, on ta sellest algusest peale teadlik ning loodab seda ennetada... kuid isegi tema ei oska lõpuks aimata, kui vähe see linn teda vajab. Ei jää märkamatuks, et autor Jimmy Weber püüab siin kritiseerida Hollywoodi filmitööstust ning rõhutada selle alatust ja ükskõiksust. Hea näide on stseen, kus ilmselgelt vigastatud Novella osaleb püüdlikult rolliproovis ja üks teda jälgima tulnud meestest loeb hoolimatult raamatut. Kui tüdruk on endast parima andnud, naerdakse ta välja ja öeldakse mõnitavalt: "We're making "Anal Alien 7" and not fucking "Hamlet", sweetheart."

See on kõik väga tore, kuid hiljuti ilmus palju stiilipuhtam, originaalsem ja mõjuvam õudusfilm täpselt samal teemal: "Starry Eyes". Kuigi "Eat'is" on ekstreemseid ideid ja veenvaid eriefekte, ei suuda see terava sõnumi edasi andmiseks leida õiget stiili või huvitavat lugu. Tegemist lihtsalt võika rämpsuga, mis ihkab olla tähenduslikum kui tegelikult on. See oleks nagu mõne viletsama Chuck Palahniuki romaani ebaõnnestunud ekraniseering.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar