Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 17. mai 2015

"Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley's Island of Dr. Moreau" (2014)

On väga vähe filme, mille valmimise käigus tekkinud nii palju probleeme kui 1996. aastal linastunud "The Island of Dr. Moreau", H. G. Wellsi samanimelise lühiromaani kurikuulus ekraniseering, mille kallal töötas algselt mitu mainekat kultusteost teinud Richard Stanley ja seejärel John Frankenheimer ("Ronin"), kes palgati Stanley alustatud tööd lõpetama, kui stuudio viimase lahti lasi. Kuna "The Island of Dr. Moreau" oli Richard Stanley unelmate projekt ja mehel oli olemas kindel isiklik nägemus, oleks kõik pidanud lepase reega minema, aga nähtavasti püüdis mingi kõrgem jõud ära hoida filmi valmis saamist, sest äpardusi ja draamat oli võtteplatsil sedavõrd palju, et vallandus täielik kaos.

Üks peaosatäitjaid David Thewlis, kes juba võtete alguses õnnetult jala murdis (ja see oli alles tema piinade algus), lausa tunnistas hiljem, et ühegi teise filmi kallal töötades pole ta kogenud nii palju kannatusi kui käesoleva ulmeka. On omaette ime, et see anomaalne b-film lõpuks üldse valmis sai ja kinodesse jõudis. Mina isiklikult ei pea filmi sugugi nii viletsaks, eriti selle halba ajalugu arvestades. Selle tahtmatu absurdsus on võluv (hea näide on stseen, kus Val Kilmer imiteerib ühes stseenis kõrvalosatäitjat Marlon Brandot ja vaatab millegipärast hetkeks otse kaamerasse) ning selles esinevad mutandid näevad kohati päris hirmuäratavad välja. Ühesõnaga on tegemist filmiga, mille jaburus ajab mind alati naerma, aga samas pakub see mingil määral närvikõdi ka.

Kui päris aus olla, hindan ma "The Island of Dr. Moreau" rohkemgi kui "Island of Lost Soulsi" (1932), kõige varasemat katset Wellsi lugu kinolinale tuua. Kuna "The Island of Dr. Moreau" tragikoomilisest saamisloost räägitakse filmifriikide seas tänaseni anekdoote, pole midagi imestada, et sellest valmis põhjalik täispikk dokumentaal, mida tasub vaadata kõigil, keda huvitab filmiajalugu või hullumeelsed lood Hollywoodist: "Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley's Island of Dr. Moreau". Sarnaselt mullusele "Jodorowsky's Dune'ile", mis räägib Alejandro Jodorowsky kunagisest unistusest teha film Frank Herberti märgilise ulmeromaani "Dune" põhjal, on ka käesoleva dokfilmi südames visionäär, kellel oli sarnane unistus.

Lõpuks hoopis David Lynchi käe all valminud "Dune'il" (1984) pole teadupärast midagi ühist sellega, mida nägi vaimusilmas Jodorowsky. Sama lugu on John Frankenheimeri poolt lõpetatud "The Island of Dr. Moreau'ga", mis pole kaugeltki see film, mille tegemisest fantaseeris Richard Stanley. "Lost Soul" annab võimaluse näha ja kuulda, miks.
Stanley jõudis muidugi kaugemale kui Jodorowsky, sest tal oli olemas produtsentide toetus, aga sellevõrra jubedamad olid lõpuks tema piinad. "Lost Soul" koosneb põhiliselt intervjuudest filmiga seotud inimestega (nende seas mainekad produtsendid ja osatäitjad), kes ei näita otseselt kellegi suunas süüdistavalt näpuga, aga räägivad ausalt ebamugavatest olukordadest, mis võtete käigus tekkisid ja kuidas need viisid totaalse tsirkuseni.

Stanleyl oli varakult olemas muljetavaldav stsenaarium, palju loomingulisi sketše ja kiiresti õnnestus tal äratada selliste tuntud näitlejate nagu Bruce Willis, James Woods ja Marlon Brando huvi, aga õige pea hakkas kõik koost lagunema. Dokfilmis kõlavate meenutuste järgi on selge, milles probleem oli: omavahel sattusid koostööd tegema inimesed, kes üksteist ei usaldanud ega mõistnud. Selgelt tegi Stanley ka varakult halbu valikuid ega adunud, mida tähendab töötada suure Hollywoodi filmi kallal. Kuna Bruce Willisel (kes pidi mängima Montgomery osa) oli käsil lahutus, ei saanud ta Ühendriikidest lahkuda ja seega filmis osaleda, sest võtted toimusid Austraalias. Nõnda valiti Montgomery ossa hoopis Val Kilmer, kelle kangekaelsus põhjustas varakult stressi. Paljud, kes lendasid Austraaliasse ühele eksootilisele saarele filmi kallal töötama, olid segaduses ega osanud arvata, mis lõpuks saab.

Õhkkond oli negatiivne ja nii mõnedki tahtsid varakult alla anda ning koju tagasi pääseda. Kui stuudiole sai selgeks, et Stanley asemele tuleb leida kogenum režissöör, viis see omakorda teravate konfliktideni. Et stuudio oli juba filmi investeerinud miljoneid dollareid ja aega oli napilt, toodi kohale professionaal John Frankenheimer, kes võttis tööd tüütu kohustusena, tahtis stsenaariumit põhjalikult muuta ja käitus nagu diktaator. Sellega tõeline põrgu alles algas. Ja Moreau rolli mängima valitud Marlon Brando polnud tolleks hetkeks kohalegi jõudnud...
Pärast Stanley lahkumist töötasid projekti kallal peamiselt ülbed egomaniakid, kes üksteist vihkasid. Ja need, kes nende hulka ei kuulunud, vaatasid abitult pealt ja langesid sel palaval Austraalia saarel hullumeelsusesse, käitudes lõpuks sama ebatsiviliseeritult kui "The Island of Dr. Moreau" tegelased. Mis kõige vaimukam: ühel hetkel hiilis Richard Stanley mutandiks maskeerituna salaja võtteplatsile tagasi, et näha, mis teoksil. "Lost Souli" puhul jäi ehk enim häirima, et dokfilm ei keskendu absoluutselt David Thewlisele, kes mängib filmis olulist osa. Näitleja on filmis mängimisest saati püüdnud seda unustada, nii et "Lost Souli" jaoks ta intervjuud ei andnud, aga see-eest saavad siin sõna kõik muud olulised inimesed, kes hukule määratud projektiga seotud olid, nende seas muidugi haiget saanud müstik, kes pidi alguses olema filmi lavastajaks.

Lood Marlon Brando hullumeelsest käitumisest, Val Kilmeri nõmetsemisest ja ennekõike 72 sentimeetri pikkusest päkapikust Nelson de la Rosast, kes mängib filmis Moreau mutandist abilist, on igatahes humoorikad. Jääb ainult üle imestada, mis oleks saanud, kui Stanleyle poleks varakult hundipassi antud ja mees oleks saanud võimaluse film ise oma äranägemise järgi lõpetada, ja paljud asjaosalised on nõus, et kui mees oleks saanud töötada väiksema võttegrupi ja eelarvega, oleks tal õnnestunud valmis teha põhjapanev ekraniseering Wellsi kõhedast loost.

See dokfilm pakub värvikat lugu, mis demonstreerib, kui hullumeelne võib Hollywood vahel olla ja mis võib juhtuda, kui ühe kalli filmiprojektiga peaks olema seotud inimesed, kellega pole võimalik koostööd teha. Pärast "Lost Souli" nägemist olen ma veelgi rohkem hämmeldunud, et kõigi hädade kiuste enam-vähem vaadatav ulmefilm valmis teha suudeti. Produtsent Bob Shaye tõdeb, et kuigi stuudio kaotas "The Island of Dr. Moreau'ga" raha, oleks kaotused veelgi suuremad olnud, kui filmi üldse ei eksisteeriks. Mul on kõigele vaatamata hea meel, et eksisteerib, aga mida ma küll ei annaks, et näha, millise filmi oleks valmis teinud Richard Stanley, kelle "Hardware" kuulub kindlalt mu lemmikute hulka.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar