Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 21. mai 2015

"Poltergeist" (2015)

1982. aasta "Poltergeist" on tõeline klassik, mida mulle vähemalt korra aastas vaadata meeldib. Kuigi selles on muljetavaldavaid visuaalefekte ja ehmatavaid momente, ei pea ma seda kuigi hirmsaks, aga see-eest sümpatiseerib mulle vahvalt vabameelne Freelingite perekond, kes on filmi südames. Mulle meeldib, et isa ja ema lubavad väiksematel lastel vaadata telekast vägivaldseid filme ja süüa halba toitu, et nad ei saa oma ninatargast naabriga üldse läbi ning suitsetavad õhtuti enne magamaminekut marihuaanat ja räägivad Ronald Reaganist. Ühesõnaga annab film päris eheda ettekujutuse, missugune oli kaheksakümnendate USAs üks äärelinnas elav liberaalne perekond ja seda toredam on jälgida nende läbielamisi, kui Freelingeid hakkavad nende kallis kodus kimbutama ähvardavad üleloomulikud jõud.

Võimalik, et "Poltergeistist" tahetigi teha uusversiooni põhjusel, et film on nii tugevalt oma ajastus kinni, aga see on selge, et parandamist või muutmist selle puhul miski ei vajanud ning praeguseks ollakse nagunii tüdinud õudukatest, mis räägivad vaimudega võitlusse astuvast perekonnast, nii et paratamatult jääb pärast 2015. aasta "Poltergeisti" vaatamist painama küsimus, et milleks seda siis ikkagi vaja on. Arvata muidugi võib, et tegijad ei näegi originaali juures midagi otseselt katki olevat — uusversioon on pigem suunatud kergemeelsetele teismelistele, kes pole sellega tuttavad ega kavatse seda nagunii kunagi vaadata. Uus "Poltergeist" on uusversioonina selles mõttes tegelikult adekvaatne, et on meeleolu ja atmosfääri poolest originaalile sarnane, kaldudes kohati rohkem fantastikale kui õudusele, kuid ei kopeeri seda täielikult. Erinevusi vana ja uue filmi vahel on üksjagu ning kõik neist ei olnud mulle ausalt öeldes meele järele.

Näiteks häiris mind algusest peale, et kui vanas "Poltergeistis" vallandab poltergeist kaose majas, kus Freelingid on elanud juba ammu ja ennast mugavalt tunnevad, siis uues "Poltergeistis" läheb Bowenitega sedaviisi majas, kuhu nad äsja kolinud on ja ennast sissegi pole jõudnud seada. Minule tundub palju hirmsam mõte, et üleloomulikud nähtused hakkavad end ilmutama majas, mida sa tunned ja kus sul on turvaline olla. Maja, kuhu sa värskelt kolinud oled, on võõras ja ebamugav isegi juhul, kui tubades asjad iseenesest ringi ei liigu ja väljas kasvav muldvana puu ei ähvarda mõnda pereliiget läbi akna õue tõmmata. Kuna kaose vallandumise hetkeks pole nad õieti asju lahti pakkidagi jõudnud, on Bowenite maja ilmetu ja väheütlev.

Ajad on muidugi muutunud ja sellest võib ainult und näha, et nemad kanepit suitsetaks nagu Freelingid seda voodis tegid, kui lapsed juba magama läinud olid; küll aga timpavad ema ja isa rõõmuga viskit ning on voodis suhteliselt tegusad, nii et uusversiooni tegijad on igal juhul tähtsustanud, et needki vanemad tunduks lahedad ja nooruslikud. Kaastunde on Bowenid jälle ära teeninud põhjusel, et nad on rahalises kitsikuses — sellist probleemi Freelingitel ei olnud.
Sõltumata sellest, kas oled 1982. aasta filmi näinud või mitte, ei paku uusversioon just tohutult närvikõdi, sest nagu mainitud, on minu hinnangul tegemist samavõrd fantaasia- kui õudusfilmiga ja nõnda kipub see rohkem lummama ja müstifitseerima kui hirmutama... Mis on iseenesest positiivne, sest muidu oleks "Poltergeistil" veelgi raskem eristuda James Wani "Insidiousist" ja "The Conjuringist" ning tänu sellele film vahepeal lausa meenutab vana Amblini Entertainmenti toodangut (Amblin on Steven Spielbergi produktsioonifirma ning Spielberg oli "Poltergeisti" produtsendiks).

Mis puudutab teostust, siis kahtlemata oleks võinud hullemini minna — režissöör Gil Kenan ei demonstreeri üles päris sellist taibukust ja nutti nagu mainitud James Wan, kes suudab isegi mind kui liiga palju õudukaid näinud inimest üllatada, kuid "Poltergeist" on päris mänguline ja esinduslik, eriti korduvalt nähtud klassikut jäljendava filmi kohta. Erilist tähelepanu väärib innovaatiline operaatoritöö: sobivatel hetkedel on kaamera tagurpidi või lendab justkui lainetades mööda tube ringi, mis võib-olla on inspireeritud "The Evil Dead'ist" (mille teinud Sam Raimi on antud uusversiooni produtsendiks). Ja kui poltergeist Bowenite uues kodus tõelise põrgu vallandab, ei jää puutumata ükski ese, mis vajab toimimiseks voolu, nii et kes soovib meeldetuletust, kui palju on keskmise inimese ümber kaasajal elektroonilisi seadmeid, võib filmi küll vaatama minna.

"Poltergeist" on ilmselt üks kulukamaid žanrifilme, mis lähiajal kinodes jooksnud. Eriefekte on niisiis üle keskmise palju, aga vähemalt tundub film sellevõrra grandioossem ja nii ei teki kohe tundmus, et lugu ise on ammu kulunud. Eks ka 1982. aasta "Poltergeist" tugineb suuresti loovatele efektidele. Põhjused, miks ma uuest "Poltergeistist" vaimustuses pole, on loogilised: kõik katsed matkida vana filmi on magedad (stseen klouniga meenutas mulle rohkem "Scary Movie 2") ning ma lihtsalt ei hoolinutest Bowenitest sama palju kui Freelingitest, olgugi et pereisa rolli mängiv Sam Rockwell on armastusväärne nagu ikka ning valab ühes hetkel krokodillipisaraidki. Kuna filmiga seotud palju andekaid, on "Poltergeist" üldiselt elegantselt tehtud ja leidlikki, ent jääb lihtsalt vähepakkuvaks, kui originaaliga kokkupuude olemas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar