Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 24. mai 2015

"The Human Centipede III (Final Sequence)" (2015)

Mõistan hästi, miks hollandlasest filmitegija Tom Six ja tema haiglane fantaasia panevad vabameelsemaidki kulmu kortsutama, ent ma lihtsalt pean väljendama oma imestust, et ehkki kõik kolm tema kurikuulsat (ekstreem)filmi tuginevad sedavõrd labasele ja lapsikule ideele, on need stiili ja tooni poolest täiesti erinevad ning üldiselt täitsa efektiivsedki.

Sixil puudub arusaam heast maitsest ja tema "The Human Centipede'i" filmidel on ilmselgelt juures odav maik, aga rumalaks amatööriks ma meest ei pea. Six on näidanud ühtaegu üles teatavat nutikust ja muidugi oskust šokeerida — just täielikult must-valge, peaaegu dialoogivaba ja ekstreemselt julm "The Human Centipede II (Full Sequence)" on nagu järk-järgult jäledamaks muutuv õudusunenägu, millest tahaks võimalikult ruttu ärgata. Pelgalt mõte sellest, et su suu õmmeldakse teise inimese päraku külge ja sa oled abitult kinni ning sunnitud regulaarselt väljaheiteid neelama, minus vastikust ei tekita, aga Tom Six on suutnud seda oma perverssetes filmides päris mõjuvalt esitleda.

Trööstitut "The Human Centipede II" vaadates tundsin ma teatavat ebameeldivustunnet ammu enne seda, kui punnsilmne psühhopaat Martin ehituspoest pärit vahenditega inimsajajalgse valmis tegi — ainuüksi filmi visuaalne stiil, mis tõi kohe meelde Lynchi "Eraserheadi", ning Martini käitumine avaldasid häirivat mõju. Kui film mingisugusegi reaktsiooni esile kutsuda suudab, kipun seda hindama, isegi kui teema on debiilsevõitu ja tegemist pole kunsti või erilise meelelahutusega. Ühesõnaga: "inimsajajalgse" kontseptsioon võib maitselage olla, aga vähemalt on Tom Six sellega päris loovalt ja isikupäraselt ümber käinud ning tulnud nende filmide tegemise käigus nii mõnegi teise omapärase idee peale. Näiteks pean andekaks, kuidas "The Human Centipede II" siseselt on esimene jagu lihtsalt film, mille tegevus ei toimu "reaalses maailmas".

Sama eneseteadlikus "The Human Centipede III (Final Sequence)'is" reedetakse omakorda... et ka "The Human Centipede II" oli kõigest film, nii et sel triloogial on päris spetsiifiline konstruktsioon. We have to go deeper. Sel korral näitab lausa nägu Tom Six isiklikult, sest temalt kui "eksperdilt" tahetakse saada nõu inimsajajalgse loomise kohta. Režissöör mängib filmis nimelt iseennast ja tõestab ühe hetkega, et tema koht on kaamera taga ja mitte selle ees, kuid ta on kummaliselt sarmikas.
Nimelt on just Sixi looming, mida muu hulgas üritatud müüa lausega "100% medically accurate", andnud sadistlikule vanglaülemale Bill Bossile ja tolle abilisele Dwightile mõtte, kuidas metslasi pilgeni täis kohas kord majja lüüa. Six on hullumeelse vanglaülema kavatsusest võlutud, sest midagi sellist soovitakse teha süüdimõistetud kurjategijatega ja idee "The Human Centipede'i" tegemiseks saigi ta ükskord mõeldes, et kõige karmim viis pedofiili karistada oleks tema suu mõne paksu rekkajuhi ahtri külge õmmelda. Kõnealune stseen, mis vaieldavalt on filmi kõrghetkeks, tuletab meile meelde, et mängufilmid "The Human Centipede" ja "The Human Centipede II" on kõigest väljamõeldised, fantaasia.

Aga täpselt sedasama on muidugi ka antud lugu, mis väidetavalt jääb viimaseks Sixi põrgulikult anomaalses seerias. Nagu eeldada võis, erineb "The Human Centipede III" radikaalselt kahest varasemast filmist (samamoodi nagu teine osa erines totaalselt esimesest), meenutades sedapuhku mitte nt Cronenbergi või Lynchi loomingut, vaid vanu skandaalseid nazisploitation-filme à la "Ilsa, She Wolf of the SS", sest kujutab vangide ebainimlikku kohtlemist kinnipidamisasutuses. Lisaks sisaldab see palju odavat satiirilist huumorit ja on teadlikult absurdsem kui varasemad filmid. Liialdatult lausa.

Ilmselt lootuses kolme iseseisva looga linateost omavahel võimalikult tihedalt siduda (no pun intended) on lavastaja Six toonud tagasi näitlejaid eelmistest osadest: Bill Bossi mängib "The Human Centipede'is" doktor Heiterina üles astunud Dieter Laser, kes oskab päris hirmsaid grimasse teha, ja Dwighti mängib mainitud Laurence R. Harvey. Karakterid on uued, aga lõustad juba ammu tuttavad. Ja et Sixi ambitsioonikus näib muudkui süvenevat, on sajajalgne seekord ulmeliselt pikk.
Seekord tuleb eriti kaua oodata, kuni jõutakse inimsajajalgse loomiseni, aga see ei tähenda, et "The Human Centipede III's" poleks algusest peale ebameeldivaid hetki, sest psühhootiline Bill Boss kohtleb nii alluvaid kui vange nii nagu süda lustib, pelgamata näiteks bimbost sekretäri seksuaalselt kuritarvitada või vange paljaste kätega kastreerida. Justkui mõnest klassikalisest Hollywoodi farsist välja karanud könn Laurence R. Harvey on lõbus, Dieter Laser aga paraku lihtsalt tüütu, sest pingutab seda tegelast mängides nii üle.

Kurb, sest "The Human Centipede'i" traagilise sajajalgse loonud doktor Heiteri rolli sobis Laser ideaalselt. Eks filmi probleem olegi, et selle keskmes olevaid karikatuurseid tegelasi ja tekkivaid olukordi tõsiselt võtta on keeruline — kui eelmised osad suutsid oma enesekindla hoiakuga uskuma panna, et neis toimuv võiks päriseltki aset leida (kuigi on vaieldav, kas inimesed päriselt päevi elus püsiks, kui nad omavahel niimoodi ühendada), siis kolmas film tundub nagu kellegi ebaveenev mannetu katse Sixi tööd parodeerida. Ütleme nii, et kui "The Human Centipede" oleks mõne hämmastava ime läbi saanud Oscari nominatsiooni, siis ükskõik milline stseen "The Human Centipede III'st" võiks olla see väike naljavideo, mida gala ajal publikule näidataks, et nominenti sõbralikult tögada. See on ammu selge, et kui Six vaimukas olla püüab, kipub mees ennast lihtsalt lolliks tegema, sest tal on kahtlane arusaam heast huumorist.

Sixi piiratud kujutlusvõime vili "The Human Centipede III" ongi nagu vastikult veniv ja küüniline pooleteisetunnine anekdoot, mille puändiks viiesajast mehest kokku pandud perversne ahel, kusjuures inimsajajalgne moodustab filmi kogumahust pettumust valmistavalt väikese osa. Kui esimesed kaks osa on mõjuvad ja põnevalt üles võetud psühholoogilised ekstreemfilmid, siis võimu ja ebavõrdsuse üle mõtisklev "The Human Centipede III (Final Sequence)" jääb meelde vähepakkuva maotu jandina, mis ei suudagi šokeerida ega naerutada. Vähemalt Sixi ambitsioonikus on muljetavaldav — kui kord avalikustati, et inimsajajalgne koosneb kolmandas jaos mitmesajast inimesest, olin rabatud küll, ja filmis näeb see tõesti suursugune välja. Ebausutav, aga... sürrealistlik selline.

2 kommentaari:

  1. camoon
    Kui vaid viiekümnendikki komöödiatest suudaksid nii naljakad olla, oleks maailm palju ilusam paik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tore kuulda, et Six oma elava koomikaga maailma parandab!

      Kustuta