Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 29. mai 2015

"The Lazarus Effect" (2015)

"The Lazarus Effect" on järjekordne madalaeelarveline õudusfilm Jason Blumi produktsioonifirmalt Blumhouse, mis toonud meieni vaatamisväärseid menukeid nagu "Insidious", "The Purge" ja "Sinister", aga ka käkerdisi nagu "Ouija", "The Boy Next Door" ja kõik need tüütud "Paranormal Activity" järjed, mis enda olemasolu õigustada ei mõistnud. Umbkaudu kolme miljoni dollari eest tehtud "The Lazarus Effecti" keskmes on seltskond ambitsioonikaid, kuid isekaid noori teadlasi, kes veedavad kitsas laboris päevi ja öid ninapidi koos, kuna nad on leiutanud erilise seerumi, millega võimalik surnuid taas ellu äratada. Esimene edukas katse viiakse läbi lambakoera peal. Viimane käitub taas elavatega liitudes esialgu normaalselt, kuid muutub järk-järgult agressiivsemaks, sundides seerumi loojaid endalt küsima, kas surnud üldse tahavad, et nad jälle ellu äratatakse. Aga see on alles algus...

"The Lazarus Effecti" tegi mulle huvipakkuvaks tõsiasi, et selle teemade seas on teadus, meditsiin, bioloogia, Jumala mängimine — mulle on alati meelepärased olnud õudusfilmid teadlastest või arstidest, kes teevad mingisuguse erakordse avastuse, mis võiks lõpuks tuua maailmale palju head, aga ometi läheb kõik lõpuks nihu. Esimeste näidetena meenuvad klassik "Re-Animator", Vincenzo Natali groteskne "Splice" ja muidugi mu isiklik lemmikfilm, David Cronenbergi "The Fly" (ning paljud teised sama lavastaja teosed). Nagu sellist tüüpi lugudes üldiselt ikka, otsustavad ka "The Lazarus Effecti" peategelased eksperimentide korraldamisega jätkata ka siis, kui neile on antud selge korraldus lõpetada. Muidugi takistavad lõpuks ratsionaalselt käituda ka isiklikud emotsioonid ja ülbus. Loomade kallal eksperimenteerimine tundub veel mõeldav, ent kui üks seltskonnast järsku sureb, otsustatakse ellu äratada ka tema... ja selle tulemusena vallandub muidugi tõeline põrgu.
Süžee arengut ei ole raske ette aimata, sest selle juures pole õige palju originaalset — mulle meenusid varakult sarnast teemat hulga teravamalt käsitlenud "Flatliners" ja "Pet Sematary", aga ka "Hollow Man", mille keskmes olid samuti hiliste öötundideni laboris ohtlikke katseid korraldavad noored teadlased. Tagatipuks näeb film välja nagu teleseriaal ning sisaldab found-footage'i elemente, aga vale oleks öelda, et teostuse juures pole üldse midagi säravat. Juba hämar labor, kust filmi vältel harva lahkume, näeb peletav ja pahaendeline välja. Kuna peategelastel pole täpselt aimu, millist mõju avaldab seerum loomadele ja inimestele, kes on surnust ellu äratatud, ei ole kunagi selge, kui hirmsaks situatsioon kujuneb, mis teeb filmi päris kõhedaks. Ühel hetkel tullakse lagedale üllatavalt loomingulise kirjeldusega, missugune on põrgu. Pisut vaimuvaesem on loo juures muidugi see, et süüdi on lihtsalt seerum ja lõpuks ei vaevuta meile isegi seletama, mis selle juures nii häirivaid kõrvalmõjusid põhjustab. Teadusalane dialoog on siin üldiselt mittemidagiütlev, joostes ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Varakult võib tekkida tunne, et film võiks olla pikem ja nüansirohkem, sest lugu on üldiselt intrigeeriv, aga eks "The Lazarus Effect" ole tehtud teismelistele, kelle tähelepanuvõime on nüüdisajal teadupärast piiratud.

Kindlasti pole "The Lazarus Effect" kvaliteetne, kuid tänu atraktiivsele teemale pakub see vaheldust vaimude väljaajamisest jms rääkivatele õudukatele, mis on ammu rutiinseks muutunud.

Nii kummaline kui see ka poleks, on just antud filmi režissöör David Gelb ka sellise võrratu dokfilmi nagu "Jiro Dreams of Sushi" autoriks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar