Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 30. mai 2015

"True Stories" (1986) / "Sundown: The Vampire in Retreat" (1989) / "Dr. Giggles" (1992)

"TRUE STORIES" (1986)

Legendaarse ansambli Talking Heads ninamehe David Byrne'i autorifilm "True Stories" on sürrealistlik muusikaline komöödia Texases asuvast väikelinnast nimega Virgil, mille elanikud on sedavõrd kummalised, et nad võiks samahästi pärit olla teiselt planeedilt. Stseene seob omavahel vaid tõsiasi, et tegevus toimub kummalises Virgilis ja aeg-ajalt kohtab samu tegelasi, aga üldiselt kulgeb "True Stories" juhuslikult, koosnedes eraldiseisvatest episoodidest ning elavatest laulunumbritest. Kõik laulud (nende seas meeliköitvad palad nagu 'Radio Head', 'City of Dreams' ja 'People Like Us') kirjutanud mõistagi Byrne. Muusika pakub iseenesest naudingut ja nõnda utsitan ma tutvuma just Talking Headsi albumiga True Stories, millel esindatud kõik filmis kõlavad laulud, kuid antud komöödiast suurt ei hoolinud, eriti võrreldes geniaalse kontsertfilmiga "Stop Making Sense". Tänu ekstsentrilisele huumorile ja vabale ülesehitusele on "True Stories" küll päris ebatavaline ning Byrne'i kummaline maailmapilt tuleb siin teravalt esile. Minu jaoks oli üheks probleemiks, et filmis tehakse ka juttu USA poliitikast ja majandusest 80ndatel (ja sellele eelnenud kümnenditel) ning nende teemadega mitte kehvasti kursis oleva inimesena jäi mulle segaseks, mida film täpselt öelda tahab. Ei olnud see jant ajaraisk juba põhjusel, et mulle sümpatiseerib veidrik Byrne, aga nähtavasti nõuab mõningast selgitamist ja seedimist.

"SUNDOWN: THE VAMPIRE IN RETREAT" (1989)

See totravõitu õuduskomöödia kujutab endast pooletoobist katset kombineerida vesterni ja vampiirifilmi. Ilmselt tänu sellele, et filmis väike roll Bruce Campbellil, on sellest ajuvabast komejandist saanud väikestviisi kultusteos. Mina kahjuks ei leidnud küllaltki seosetust "Sundown'ist" kuigi palju loogikat ja teostuski on lohakas, nii et millekski vaatamisväärseks ma seda ei pea, isegi kui tegemist on "teistsuguse" vampiirifilmiga. Tegijad oleks võinud vähemalt vereimejate osas sätestada kindlad reeglid. Filmi alguses on stseen, kus nahkhiirena tuppa lennanud vampiir võtab uuesti inimese kuju ja on täiesti alasti, hiljem on osadel vampiiridel sama tehes riided ilusasti seljas. Film hakkab tempot koguma lõpus, kui toimub suurejooneline tulevahetus, ent sellest pole küllalt, et lapsikut ja arulagedat õuduskomöödiat soovitada.

"DR. GIGGLES" (1992)

Oma aega kinni jäänud pentsik õudusfilm lapsepõlves raske trauma üle elanud vaimuhaigest arstionust, kes põgeneb hullumajast ja hakkab oma kodukandis noorukeid mättasse lööma. Tegemist pole mõne eriti tõsise psühholoogilise õõvafilmiga, vaid üsna labase ja teadlikult koomilise slasheriga, kus kontrollimatult itsitav nimitegelane kasutab tapmiseks kirurgilisi instrumente ja jagab enda ohvritele tarkusi nagu "If you think that's bad, wait until you get my bill." Niinimetatud Dr. Gigglesit kehastav Larry Drake on osas päris asjalik (paar aastat varem ilmunud "Darkman" tõestab samuti, et ta sobib psühhootilisi kujusid hästi kehastama), aga erilise loomingulisuse või intensiivsusega film silma ei paista. Küll aga köitis mind, et Giggles tahab sõna otseses mõttes endale võita haige teismelise tüdruku südant, kuna see on perversselt romantiline motiiv. Osad on nimetanud antud janti hullupööra naljakaks, minu silmis pole selles ainsatki andekat kildu. Küll aga väärivad natuke tähelepanu hetkel aktiivselt "The Walking Deadi" kallal töötava Greg Nicotero efektid — kui keegi sadistlikult surmatakse, näeb see usutav välja.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar