Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 2. mai 2015

"Unfriended" (2015)

Mul pole just soojad suhted filmidega, kus kasutatakse pidevalt arvutit. Ju on asi selles, et filmi vaadates — eriti kinos — tekib mul alateadlikult meeldiv tunne, et olen ise arvutist mõneks ajaks eemale saanud, nii et kui filmis hakkab pihta pöörane häkkimine või tšättimine, muutun ma lihtsalt natuke pahuraks. "Unfriended'i" (aka "Cybernatural") suhtes olin seega skeptiline, sest arvutite ja interneti maailmasse laskuv õudusfilm on vormilt tõesti päris ainulaadne — nimelt leiab tegevus täielikult aset Blaire'i-nimelise noore neiu arvutiekraanil. Pooleteise tunni jooksul näeme reaalajas videokõnesid, mida ta sõpradega Skype'is peab; sõnumeid, mis talle Facebookis saadetakse; pleiliste, mis ta on Spotify's kokku pannud jne.

Eripärane disain on ausalt öeldes ka see, mis "Unfriended'i" õudusfilmina päästab, sest annab tegijatele palju ebaharilikke võimalusi üllatada ja vaataja närvikavaga mängida. Lugu ise pole ju teab mis originaalne: ühel õhtul hakkavad Blaire ja tema sõbrad saama Skype'i kaudu sõnumeid kelleltki, kes väidab end olevat Laura Barns — tüdruk, kes sooritas aasta varem enesetapu, kuna sattus internetis alanduste ja mõnituste ohvriks.

Kuna tundmatu võõras kasutab Blaire'i ja teistega suhtlemiseks just Laura Skype'i ja Facebooki kontot, järeldavad ehmunud sõbrad kohe, et tegemist on mõne häkkerist trolliga, kes tahab nende kulul lolli nalja teha, aga juhtuma hakkavad aina kummalisemad sündmused ja lõpuks tundub, et tegemist ongi Barnsi vaimuga, kes on pääsenud virtuaalmaailma ja kasutab nüüd seda kättemaksu sooritamiseks. Kui esialgu näivad peategelased süütud, siis pikapeale tuleb välja, et neil on kõigil omad räpased saladused, mida nad on üksteise eest varjanud, ja seda kuritarvitades toob üleloomulik troll noorte õhtusse jubedat psühholoogilist terrorit... ja ka surma. Inimene, kes on elu jooksul näinud kas või 3 õudusfilmi, on sellelaadse looga kokku puutunud — lihtsalt nii palju on tehtud õudukaid noortest sõpradest, keda hakkab kimbutama mõni kättemaksuhimuline mõrtsukas või tont.
Aga "Unfriended'i" unikaalne ja põnev disain lubab jutustada tuttavat lugu uue külje alt ja ma pean ütlema, et uskusin seda peaaegu täielikult. Kuna Blaire kasutab arvutis vaheldumisi erinevaid programme, toimub ekraanil pidevalt midagi ja veenvusele mõjub kasulikult tõik, et väiksematele detailidele on palju rõhku pandud. Näiteks võib Blaire'i Spotify pleilistis silmata üht juhuslikku Johnny Cashi laulu, ja kui hiljem näidatakse hetkeks tema brauseri ajalugu, märkab, et tüdruk on hiljuti püüdnud guugeldada, mis on laulu tähendus. Niisugused pisiasjad julgustavad ekraanil toimuvat suure huviga jälgima, rääkimata siis sellest, et sõprade katsumused muutuvad üha ekstreemsemaks ja paljastused ebameeldivamaks.

Üheks filmi tugevuseks on ka, et see tuletab tõesti meelde, et noored võivad olla tõelised koletised ja kasutada internetti sageli relvana, kusjuures antud filmi tegelased on hirmutavalt egoistlikud, valelikud, õelad ning alatud. Nõnda leiab igaüks siit tuttavlikke momente. Sinulgi ju ehk juhtunud, et keegi tagib sind Facebookis fotol, mida keegi su meelest nägema ei peaks, või ähvardab avalikustada netis mõne saladuse, mida keegi kuulda ei tohiks. Kuna niinimetatud küberkiusamine on siin üheks kandvaks teemaks, on film oodatust depressiivsem — mul oli pärast vaatamist oluliselt nadim olla kui ma oodata osanuks, üritasin endale sisendada, et inimestes on veel headust ning tundsin, et kindlasti oli publikus nii mõnigi, keda pani film tundma, et edaspidi võiks natuke ettevaatlikum selles osas, mida internetis teha või öelda. Just sel põhjusel pean "Unfriended'it" mingil määral väärtuslikuks. Film pole just hullupööra meelelahutuslik, võib mõjuda perversse pooleteisetunnise Skype'i reklaamina ning isegi vormilt pole see täiesti esmakordne (Nacho Vigalondo kasutas mulluses "Open Windowsis" näiteks täpselt sama lahendust), kuid hea seegi, et on aktuaalne, innovaatiline ja kõnetab natuke, suutes vahepeal ka korralikult naha alla pugeda.

3 kommentaari:

  1. Peaks vist seda ikka kinos vaatamas käima. Kasvõi vormi pärast - film tundub mingil määral Mike Figgis'e "Timecode" vormilise laiendusena.

    Aga kõige tähtsam küsimus: kuidas sulle "It Follows" meeldis?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui ma saaks kümme senti iga korra eest, kui keegi seda küsib... Aus vastus on, et ma pole seda endiselt vaatama jõudnud!

      "Unfriendedit" tasub kinos vaadata küll. Pakub mingisugustki vaheldust.

      Kustuta
  2. Vaatasin filmi lõpuks ära. Sa vist kogemata spoilisid arvustuses ka tegelikult filmi lõpplahenduse ära. Võiksid igaks juhuks spoiler tag'id sisse panna ;)

    Loo point on ju kõnekas ning keskne gimmick on tehnilisel tasandil hästi teostatud aga minu jaoks oli film isegi 83 minuti kohta liiga pikk. Õuduka kohta pole film üldse õudne ega toiminud veenvalt ei psühholoogilisel ega meelelahutuslikul tasandil.

    Isegi ükski jump scare (mis muidu on ju horrori kõige odavam trikk) ei toiminud minu peal. Kõige kurvem oli aga see, et filmitegijad ei pakkunud ühtegi tegelaskuju, kellest me võiks väga hoolida. Kõik olid üsna ebameeldivad jobud ja stereotüübid.

    Kahju, film oleks saanud nii palju enamat olla. Lõppude-lõpuks tundus mulle "Unfriended" mitteametliku google chrome'i, spotify, gmail'i, Mac'i jpt reklaamina. Siiski, vääris vaatamist :) Olen õnnelik, et seda kinos ära nägin.

    Aga mine vaata kohe "It Follows" ära :)) Mismõttes vaatad "Age of ultron'it" ja "Blackhat'i" aga kõige tähtsam film on ikka veel nägemata ;) Selle filmi vaatamine on ju iga õudukafänni wet dream ja püha kohus :D

    VastaKustuta