Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 19. juuni 2015

"Danny Collins" (2015)

Inimesel, kes leiab, et üks hiilgav ekraanilegend peaks nagu valatult sobima absoluutselt igasse rolli, tasuks "Danny Collins" ilmselt vaatamata jätta, sest "The Godfatherist", "Scarface'ist" ja paljudest teistest klassikutest tuntud Oscari-võitja Al Pacino mõjub väsinud rokitähe Danny Collinsina nii ebaveenvalt, et hirmus. Hetkest, mil uhkesse ülikonda riietunud Collins uhkelt lavale astub, tuhanded fännid elevusest karjuma paneb ja oma vana hitti "Baby Doll" esitama hakkab, samal ajal joodiku kombel taarudes ja hajevil pilguga ringi vaadates, tundub see pigem nagu pudeli Finlandiat ära joonud soomlase katse karaoket laulda ja mitte ühe maailmakuulsa tähe kontserdi tipphetk. See on nukker, sest jutt käib "Danny Collinsi" avastseenist, mis peaks just tõestama, et filmi nimitegelane on keegi, kes väärib meie poolehoidu ja kellest on põhjust rohkem teada.

Kuigi Pacino sobivus Collinsi ossa on algusest peale küsitav ja see ka filmi väärtust oluliselt vähendab, pakub sellegipoolest õige pisut lõbu näha Pacinot kui niivõrd karismaatilist näitlejat särtsakas muusikalises draamas peaosa mängimas. Kõigele lisaks kõlab filmis, nagu arvata võib, hulgaliselt kuldaväärt klassikalist rokki. Peamiseks reaalseks muusikuks, kellele filmis tähelepanu pööratakse, on Collinsitki noorusest saati sügavalt inspireerinud John Lennon.

Just viimase kirjutatud aastakümneid vana kiri motiveeribki Collinsit oma elu põhjalikult muutma, kui see tolleni suure hilinemisega jõuab. Olles saanud oma iidoli heietustest tõuke loobuda kandmast ülikalleid ekstravagantseid rõivaid ja lõpetada oma aastakümneid vanade laulude esitamise, millest ta surmani tüdinud on, asub Collins kaotatud aega tagasi tegema, leidmaks lepitust oluliste inimestega, kellele ta pole piisavalt tähelepanu pööranud. Ühel hetkel avaneb muusikul tagatipuks lootus saada oma ellu keegi imeline, kes huvituks enamast kui lihtsalt tema kulul elamisest, ja kui iseenesest hakkavad vaikselt tekkima uued, mõtlikumad laulud, millel on natukene tähendust. Ometi leidub endiselt iga nurga taga ahvatlusi ja rütmika "Baby Dolli" laulmisega saab rahvast alati sütitada...
Filme teadmatult rumalaid valikuid teinud tuisupeadest, kes otsustavad elus viimasel hetkel kannapöörde teha, sest miski ei paista enam õige, on muidugi palju tehtud. Kiirelt tüütuks muutuv ja üdini pealiskaudne "Danny Collins" ei kuulu paraku paremate hulka. Seda juba põhjusel, et film pöörab minimaalselt tähelepanu sellele, millised on olnud Collinsi senine elu ja karjäär, nii et kui ta ühtäkki muutuda otsustab ja lunastust otsima asub, on raske empaatiat tunda — me ju ei mõista päriselt, mida ta kahetseb ja mis täpselt muutuma peaks. Ühtlasi on omamoodi tobe, et selle otsuseni viib Collinsi lihtsalt üks kiri, isegi kui selle autoriks austatud muusik, kes talle alati inspiratsiooniks olnud ja kellega tal on hingeline side.

Kas tõesti oleks enesekindlusest ja ülbusest pakatav superstaar nõnda mõjutatud vanast kirjast, mille kirjutanud mees, kellega ta õieti läbigi käinud pole? Vähemalt Lennoni laulud 'Imagine' ja 'Working Class Hero', mis filmis varakult kõlavad, peegeldavad Collinsi vaevasid kõnekamalt kui nüri dialoog. "Danny Collinsi" kirjutanud-lavastanud Dan Fogelmani taotlused on selgelt siirad ning Pacino suhtub rolli ootuspärase pühendumusega, kuid karakterikeskse draamana on film õnnetult klišeeline; rohkem kerglaslik katse südameid soojendada. Väärikus ja energia teevad "Danny Collinsi" mingil määral meelelahutuslikuks, kuid nõudlikum, lootusrikkam filmivaataja valaks sellele võimaluse andes pettumusest ilmselt rohkem pisaraid kui The Beatlesi fänn omal ajal Lennoni surmast kuuldes. See film ongi nagu Collinsi hitt "Baby Doll": piisavalt elav, aga ei midagi uut ega huvitavat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar