Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 10. juuni 2015

"Insidious: Chapter 3" (2015)

Olgugi et neis leidub tobedaid hetki, on nii 2010. aasta "Insidious" kui tolle järg "Insidious: Chapter 2" (mida antud blogiski arvustanud olen) elegantselt produtseeritud fantaasiarohked õudusfilmid, mis kätkevad endas rohkem üllatusi-peensusi kui massidele suunatud USA õudusfilmist ehk oodata julgeks. Ühes "The Conjuring'iga", millele samuti peagi tulemas teine osa, on need aidanud režissöör James Wanil tõestada, et Hollywoodis ei tee keegi temast efektiivsemaid õudukaid, kusjuures eriti üllatav on, et madalale eelarvele vaatamata on kõik ta senised õudukad sedavõrd põhjalikult viimistletud. "Insidious'i" seeria senise edukuse tõttu oli vältimatu, et seeria kolmanda osa võrra täieneb, aga kuna Wanile anti prestiižikas võimalus vändata "Fast & Furious 7" (mees sai, muide, ülikalli Hollywoodi märuligagi arvestatavalt hakkama — nimelt just see jagu menukas seerias on saanud enim kiitvaid arvustusi), oli tarvis "Insidious: Chapter 3'le" leida teine lavastaja.

Ja kellele sobinuks see väljakutse paremini kui kõik "Insidious'i" seeria filmid kirjutanud (ja üht tegelastki mänginud) Leigh Whannellile, keda Wan on muuseas tundnud lapsepõlvest saati. Isegi Wani lavastatud ja Whannelli kirjutatud üllatushitt "Saw", mis ilmselt tutvustamist ei vaja, oli nende kirglik koostööprojekt. Olles Waniga nõnda kaua koos töötanud, pidi Whannell olema teadlik kõigist tema kavalatest trikkidest režissöörina. Küsimus oli minu jaoks selles, kui oskuslikult suudab mees neid matkida, sest ehkki Whannell on nii stsenaristi kui näitlejana olnud filmitööstuses tegev juba üle kümne aasta, on "Insidious: Chapter 3" tema esimene käeproov režissöörina ja Wani kui kaamera, heli jms-ga väga tunnetuslikult mängiva filmitegija jäljendamine ei saa olla kerge ülesanne.

Olgu siinkohal märgitud, et minu ootused olid kolmanda osa suhtes tavapärasest kõrgemalgi, sest "Insidious" on vaat et ainus lähiaastatel ilmunud Hollywoodi õudusfilm, mis osutunud sedavõrd närvesöövaks ja ettearvamatuks, et pannud mind sisimas sügavat hirmu tundma — junni võttis eriti jahedaks just see imeliku arhailise muusika saatel õmmelda armastav punase mordaga deemon, keda naljatilgad armastavad kutsuda Darth Mauliks (tingituna tema sarnasusest antud tegelasele "Star Warsi" universumist). Teist osa ma isiklikult nii pööraselt mõjuvaks ei pidanud, ent vähemalt oli see teostuselt just nii eeskujulik kui Wanilt eeldaks ning ühtaegu sisukas ja närvesööv, nii et sümpaatiat äratas seegi. Loomulikult lootsin ma heausklikult, et "Insidious: Chapter 3" suudab küündida kahe varasema osa tasemele, olgugi et Wan polnud uusima (ja eeldatavasti viimase) jao tegemisega seotud, olles hõivatud hoopis Dwayne Johnsoni, Vin Dieseli ja teiste juhendamisega eksootilistes paikades nagu Abu Dhabi. Õnneks pole Wan õudusfilmide tegemisest siiski lahti öelnud — nimelt on just tema aasta pärast linastuva "The Conjuring 2" lavastajatoolis.
"Insidious: Chapter 3" näol on tegemist prequeli ehk eellooga, mille sündmused leiavad aset mõni aasta enne esimese filmi omi, nii et Lambertite perekonnaga me seekord ei kohtu. Küll aga figureerib filmis eelmistest jagudest tuttav andekas sensitiiv Elise Rainier, kes otsustab riskeerida ja tõtata appi teismelisele tüdrukule nimega Quinn Brenner. Viimane on hakanud tundma, et temaga üritab ühendust saada poolteist aastat varem rinnavähki surnud ema vaim, kuid tegelikult ohustab teda hulga hirmsam jõud. Quinni olukorda raskendab asjaolu, et tüdruk on hiljuti autolt löögi saanud ja murdnud seeläbi mõlemad jalad. Seepärast on tal väikeses korteris võimalik ringi liikuda ainult ratastooli abil. Enamus ajast vedeleb tüdruk abitult voodis, mistõttu on eriti meeldejääv stseen, kus Quinni külastab teda hävitada ihkav deemon. Viimane näeb seejuures välja, nagu ta oleks sadakond aastat maa all kõdunenud, kannab näol inetut hapnikumaski ja jätab kõndides põrandale läikivaid musti jalajälgi (ütleme nii, et see soerd suudab jäleduselt konkureerida mainitud Darth Mauliga). Olles üleni kipsis jalgadega Quinni põrandale lükanud, sammub deemon esmalt akna juurde, tõmbab kardinad ette, nii et toas läheb poole hämaramaks, ja astub seejärel ukse juurde, et see ka kinni lükata ja tuppa täielik pimedus tuua. Quinn lebab lihtsalt abitult põrandalt ja vaatab kõike pealt, suutmata end liigutada, rääkimata põgenemisest. Kõnealune stseen on tõesti närvesööv, demonstreerides hetkega, kuivõrd haavatavamaks teeb Quinni tema vilets tervislik seisund. Ja mida see deemon täpselt tahab?
Tundsin enda pulssi tõusmas iga kord, kui tekkis oht, et antud jõletis nägu näitab, kuid läheb veidi aega, enne kui teda näha saame, sest filmi esimene kolmandik on rahulik, varudes julgelt aega, et me saaksime neid tegelasi kõigepealt tundma õppida; näha, milline on suhe Quinni ja tema püüdliku isa Seani vahel ning kuidas nad leinavad endiselt seda perekonnaliiget, kelle nad haigusele kaotasid. Kuigi "Insidious'i" seeriaga tuttav inimene ei leia kolmandast jaost midagi ennenägematut või uudset — loos taaskasutatakse turvaliselt kõike, mis eelmised filmid nõnda distinktiivseks tegid —, kuid see-eest on tegemist südantsoojendavalt siira looga, mis räägib lähedaste kaotamisega kaasnevast valust ning perekondlikust armastusest.

Et tegelastes on palju inimlikku, tekitavad nende kannatused suurt emotsionaalset resonantsi. Teades, kui palju Sean oma habrast tütart armastab, on raske mitte kaastundlikuks muutuda, kui deemonil õnnestub Quinn enda võimusesse saada, ja olles aru saanud, millist valu on põhjustanud Elise'ile omaenda abikaasast ilma jäämine, ei jäta külmaks hetk, kus naine siseneb pahaendelisse vaimude maailmasse ning kohtub taas kalli mehega, kelle kampsunit igatsevalt hoides ta õhtuti magama jääb. Halbu tegelasi on "Insidious: Chapter 3's" vähem kui eelmistes osades. Kui "Insidious'is" võis pereema oma majas ja selle ümbruses luuramas näha kõikvõimalikke müstilisi tumedaid kujusid, siis kolmandas filmis võideldakse üheainsa peletise vastu, keda Elise hakkabki kirjeldavalt nimetama "meheks, kes ei saa hingata".

Mõneti tahaks, et film paneks üleloomuliku maailma suhtes paika selgemad reeglid, sest isegi pärast kolme filmi ei saa mina täpselt aru, kuidas on võimalik suvalisel kurjal vaimul üks tavaline tüdruk valida, regulaarselt tema korterisse tulla, põrandale pasaseid jalajälgi jätta ning temaga vägivallatseda, lootuses temast oma libu teha? Ja mis teeb sensitiivi nagu Elise niivõrd eriliseks, kui inimestel on nii kerge vaimudega kontakti saavutada (või vastupidi)? Võib-olla põhjusel, et lugu on seekord suhteliselt lihtne ja üllatustevaba, hakkasin ma "Insidious'i" maailma loogikas vaatamise käigus kahtlema. Kindlasti olen aga tänulik, et režiitöö poolest ei jää "Insidious: Chapter 3" Wani käe all valminud varasematele osadele alla — rumalaid apsakaid ei märka ja hirmsamad stseenid ei kulge päris nii ettearvatavalt kui esialgu tunduda võib. Kokkuvõttes võin öelda, et jäin rahule juba põhjusel, et film on piisavalt kvaliteetne ning omab teatavat sügavust, aga pelgalt rahule jäämisest antud juhul ei piisa.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar