Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 4. juuni 2015

"It Follows" (2014)

Nagu paljude teiste õudusfilmide puhul, moodustavad ka "It Followsi" tegelaskonna stereotüüpilised noored, aga vastupidiselt labasemat tüüpi teostele, kus põgenetakse näiteks paanitsedes ohtliku maniaki või koletise eest, on "It Followsi" omadel selgelt olemas midagi erilist ja väärtuslikku: hing. Ja nad põgenevad millegi palju ehmatavama eest kui lihtne mõrtsukas või loom. Sestap on niivõrd veenev Jay-nimelise neiu hirm ja segadus, kui too mõistab, et tema kannul on müstiline olend, mis võib võtta ükskõik millise kuju ega peatu enne, kui tüdruk on surnud. Olendit ei paista olevat võimalik hävitada, kuid teda saab sundida teist inimest jälitama. Kui kellegagi vahekorda astuda, võtab see üleloomulik jõud sihikule hoopis tolle inimese ja jätab su rahule... vähemalt kuniks uus jälitatav veel elus on.

Idee, et jälitatav peab kellegagi seksima, et needusest vabaneda, võib kõlada sobimatult ja kummaliselt, kuid kahtlemata on see üheks originaalsemaks tahuks antud loo juures ning teeb selle kõnekakski, sest nüüdisajal on noored näljased ja rumalad ning suguhaigused kerged levima. Tundub loogiline nimetada "It Followsit" suurepäraseks õudusfilmiks, kuna see kätkeb endas intelligentset allteksti ning režiitöö on eeskujulikult graatsiline ja väljapeetud. David Robert Mitchell on suutnud luua tõeliselt luupainajaliku atmosfääri, mis on kõva sõna, arvestades et antud õudukas on fantastikat võimalikult vähe ja peategelasteks Michiganis rahulikus äärelinnas elavad depressiivsed noored.

Neil ei paista aimugi olevat, mida tähendavad lähedus, õnnelikkus või mõistmine, ja nõnda näivad nad nii või naa hukule määratud olevat. See on trööstitu lugu noortest inimestest, keda täidavad meeleheide ning ahastus; noortest, kes elavad paigas, kus kõikjal näib luusivat midagi pahaendelist, nii et kaitstult ennast tunda ei saa. Jay ja ta sõprade kodukandis asuvate parkide, mänguväljakute, välibasseinide, raudteede ja teiste olemuselt täiesti tüüpiliste kohtade üle näib alati valitsevat midagi nähtamatut, kuid hirmsat ning ürgset.
Ja mõistagi ilmutab end sporaadiliselt saladuslik peatamatu olend, keda märkab ruttu, sest justkui teadliku sooviga hirmutada on sel kombeks väljapaistev kuju võtta — muidugi paned sa tähele valges öösärgis memme, kes zombile omase kõnnakuga sinu suunas liigub, või räbalaid kandvat räpast naist... eriti kui viimane on kuidagi tuppa sisse saanud.  "It Follows'is" on rasket melanhoolsust ja kõledust, mis vähemalt mulle tõi kohe meelde Sofia Coppola meeldejäävamad filmid, eriti 1999. aasta "The Virgin Suicidesi", kusjuures kummaski teoses on paljud stseenid sarnaselt üles ehitatud. "It Followsi" rõõmutu meeleolu ja aeglane tempo tekitavad tugeva tunde, et vaatad hoopis draamat, aga film leiab ikka ja jälle loomingulisi viise meelde tuletamaks, et tegemist (ka) õudukaga.

Teostuslikus plaanis on tegemist ühe muljetavaldama õudusfilmiga üle tüki aja, aga samal ajal võib see endast ka liialt pretensioonika ja püüdliku mulje jätta. Ja ehkki müstiline lugu ise on küllalt originaalne, ei jää märkamatuks, kui palju Mitchell filmi kujundamisel teistelt maha vehkinud, kusjuures eriti tunneb "Halloweeni" mõjusid (isegi muusika on vahepeal märgatavalt sarnane). Too stseen valgesse riietatud memmega, millele juba viitasin, toob kohe meelde unustamatu hetke "Halloweenist", kus Laurie koolis olles aknast välja kiikab ja korraga märkab, et Michael väljas seisab ja otse tema suunas vaatab. Kuigi stiililiselt "It Follows" teab mis esmakordne, jutustab Mitchell delikaatset lugu efektiivsel viisil küll — see on nõiduslik film, mis poeb naha alla ja jääb mõneks ajaks painama. Kutsuda seda üheks meeldejäävamaks käesoleva sajandi õudusfilmiks on samas ilmselge liialdus (niisuguse väitega on lagedale tulnud nii mõnigi). Soovitan lõpetuseks soojalt lugeda ka õudusfilmidele keskenduvat blogi Behind the Couch pidava James Gracey retsensiooni antud linateose kohta. Olen viimast alati nauditavalt sõnaosavaks kirjutajaks pidanud, aga tolle tekstiga ta ületas end.

3 kommentaari:

  1. Mul on väga hea meel, et filmi lõpuks ära nägid. Ise ei seostanud seda "The Virgin Suicides'iga". Aga tõepoolest, mõlemal on päris palju ühist.

    Käesoleva sajandi parimaks õudukaks on "It Follows'it" tõepoolest vist liig nimetada. Aga isiklikult meeldis see mulle see rohkem kui samavõrd ülehinnatud "The Babadook" või "Pan's Labyrinth". Viimase fenomenile pole ma kunagi pihta saanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vaatamise käigus meenus üks mõne aasta tagune äge õudukas, mis samamoodi oli hästi aeglane ja sellise 70ndate vaibiga: The House of the Devil. Too meeldis mulle It Followsist ka veidi rohkem...

      Kustuta
    2. Aga sul oli ses mõttes õigus küll, et tundsin, et kinos vaadates oleks rohkem nautinud...

      Kustuta