Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 8. juuni 2015

"Kingsman: The Secret Service" (2014)

Inglise filmirežissööri Matthew Vaughni käe all valminud komöödiatele mõeldes meenub mõistagi kohe "Kick-Ass" — ambitsioonikas ning riskantne, ent kuidagi lohakalt tehtud ja lapsikuvõitu teos, mis minu silmis jääb alla samal aastal välja tulnud ja sisult vägagi sarnasele "Superile". Nagu "Kick-Ass", põhineb ka Vaughni uusim film, hoogne spioonikomöödia "Kingsman: The Secret Service", Mark Millari loodud koomiksisarjal.

Filmi keskmes meisterlik spioon Harry Hart, kes võtab enda tiiva alla noore kluti Eggsy ning asub viimast endasuguseks agendiks treenima (umbes samamoodi nagu "Kick-Assis" treenis Big Daddy enda tütart), kusjuures täpselt sama ameti peal oli ka Eggsy varalahkunud isa. Nagu arvata võib, peab paljulubav noormees tulest ja veest läbi käima, et Kingsmani-nimelises salateenistuses arvestatavaks agendiks saada, ja tagatipuks haub hirmsaid plaane ekstravaganselt riietuv kõnedefektiga rikkur Richmond Valentine.

Siinkohal peab märkima, et naeratamast keelduv Harry Hart ei ole naiivne tobu nagu Johnny English või Maxwell Smart, vaid tulemustele orienteeritud proff, kelle külmaverelisus ja nutikus üllatavad juba varakult. Kes pidas muhedaks neid radikaalseid stseene "Kick-Ass'is", kus meeldejäävaim karakter Hit-Girl kaakidel ükskõikselt jäsemeid maha raiub, ei pea pettuma selles, kuidas Harry Hart kaklustesse-tulevahetustesse sattudes vastaseid külmaks teeb. Kui hiljuti vanemaid külastasin, läks vahepeal jutt Savisaare tervislikule seisundile ja ema tegi sel teemal segase nalja. Nähes, et ma ei saa naljast aru, kostis ta, et vaata "Kingsman" ära, küll siis saad. (Avastas teine nimelt hiljuti Popcorn Time'i ja sisustab nüüd õhtuid arvutist filmide vaatamisega.) Nimelt kuulub tegelaste hulka üks nõtke kõrilõikaja, kel jalgade asemel üliohtlikud hiiglaslikud terad, mille efektiivsust näeb juba groteskses avastseenis.

Nojah, meelelahutust tugevalt britilik, suhteliselt innovaatiline ja enesekindlalt tehtud "Kingsman" iseenesest pakub ning omaette plussiks on, et tegemist rohkem häbematu austusavaldusega spioonifilmidele kui nende paroodiaga, ent nii sündmustik kui tegelased jäävad tüütult pinnapealseks. Ootasin muudkui lootusrikkalt, et just Harry ja Eggsy suhe huvitavaks muutuks, Valentine'ist reaalselt ähvardav oht saaks jne. Kui Valentine'i kehastav Samuel L. Jackson poleks nii silmapaistvalt kostümeeritud ja karismaatiline, kutsuksin teda üheks mittemidagiütlevamaks kurikaelaks üle tüki aja, kuid vähemalt on mehel paar huvitavat trikki varrukas. Antud jant tervikuna on minu silmis igatahes keskpärane — tänu Vaughni julgusele kasutada ohtralt visuaalefekte ning näidata jõhkrat vägivalda, on siin meeleolukaid momente, aga sellest jääb väheks.

Ei saa muidugi salata, et elevust tekitas Colin Firthi nägemine sedavõrd karmis osas. Nagu mu Šotimaalt pärit semu Guy tabavalt kirjutas: "Matthew Vaughn has achieved the impossible, and made a film where Colin Firth is not some watch-checking toff and actually fucking cool, and a badass to boot." Filmis on tõesti üks John Woo vaimus pikkadest mängulistest kaadritest kokku pandud brutaalne (ja tõtt-öelda rohkem häiriv kui lõbus) stseen, kus Harry rahvast täis kirikus John Ramboks muutub, lastes käiku nii püstoli, rusikad kui noa... No seda peab küll ise nägema, et uskuda!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar