Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 8. juuni 2015

"Lost Songs: The Basement Tapes Continued" (2014)

Nagu ma mullu välja tulnud massiivset kogumikku The Basement Tapes Complete'i arvustades kirjutasin, oli Bob Dylan 1967. aastal laulukirjutajana erakordselt viljakas. Nautides 1966. aastal aset leidnud mootorrattaõnnetuse järel Woodstockis naise ja lastega rahulikku elu, kirjutas aja maha võtta otsustanud legend laule rohkem kui ühelgi teisel aastal oma karjääri jooksul ning salvestas neid siis ennekõike ajaviiteks ansambli The Band kaasabiga kõigepealt enda kodus ja seejärel majas, mis kandis hüüdnime Big Pink (kus mõistagi loodi ka The Bandi ikooniline LP Music from Big Pink). Ilma et keegi peale Dylani lähedaste oleks sellest tollal teadnudki, lõi mees 1967. aastal mõne kuu jooksul Woodstockis palju erakordset muusikat, mida nüüd võimalik endale The Basement Tapes Complete'i näol soetada. Nähtavasti ei lõpetanud Dylan aga päris iga laulu, mille kallal ta sel salapärasel perioodil töötas — nimelt leiti mõne aja eest leiti hulk pabereid, mis täidetud Dylani kritseldatud poolikute laulusõnadega. Sõnadega, mille olemasolust keegi varem ei teadnud ja mida keegi kasutanud polnud... isegi mitte nende autor. Muusik T-Bone Burnett nägi selles avastuses suurepärast võimalust panna kokku ainulaadne album, mis pakuks võimalust kuulda unustushõlma vajunud tekste erinevate andekate muusikute poolt lõpetatuna ja esitatuna.
Burnetti produtseeritud album Lost on the River: The New Basement Tapes nägi ilmavalgust 2014. aasta sügisel ja sellel lööb kaasa märkimisväärseid laulukirjutajaid, sh Elvis Costello, Rhiannon Giddens ja Marcus Mumford ansamblist Mumford & Sons. Tegemist loomingulise eksperimendiga, mis ei andnud kõigest tervele hulgale muusikutele võimalust uurida ja täiustada Dylani kõige haruldasemaid laulutekste, vaid proovida teha muusikat täpselt samal moel nagu Dylan koos The Bandiga aastakümneid varem Woodstockis — vabalt ja improvisatsiooniliselt. "Lost Songs: The Basement Tapes Continued" on täispikk dokfilm, mis paljastab, kuidas vaieldavalt kõige andekama laulukirjutaja muldvanadest unustatud tekstidest lähtudes tegi seltskond muusikalisi talente valmis ühe päris erilise plaadi. Dylani-entusiastidele kohustuslik film näitab põhiliselt neid inimesi stuudios töötamas, püüdmaks leida üheskoos nendele lauludele sobiv kuju. Ja kuidas toimida, kui on vaja kuskile uut salmi või mõnd mõtet lõpetada? Filmi vaadates tabasin end mõttelt, et see võiks muidugi rohkem rääkida ajast, mil Dylan varitses Woodstockis ja tagasihoidmatult kirjutas, seda enam et sporaadiliselt kuuleb ka Dylani isiklikke meenutusi tollest perioodist. Selgelt tahab keskenduda film mitte Dylani minevikule, vaid Burnetti ambitsioonikale projektile, mille valmimisprotsess pole kahjuks lihtsalt kõige põnevam. Kuid Dylani alustatud tööd lõpetada ihanud muusikute poolt tehtud album on muidugi värvikas.
Meeleldi jagaksin retsensiooni, mille mu Dylani-fännist sõber Jacek albumi kohta entusiastlikult kirjutas: "That Burnett-backed album, Lost on the River, is maybe one of the best things I've ever heard. The lyrics are mostly nothing like either John Wesley Harding or the Basement Tapes stuff that Bob was doing in 1967 (which are themselves both wild artistic accomplishments and totally different from each other). Instead, they're the most shockingly, tear-searingly heartfelt and personal Bob pretty much ever got, I think... the thing as a whole is as rich, deep and soulful as Saved and the best parts of Oh Mercy, and soulful Bob is my favorite Bob, so... I can't get enough. Fantastic that there's a Vol. 2 lurking around a corner somewhere ahead. Burnett's choice of songwriters is ingenious, too: all so different yet complementary indeed. The band is stunning (two drummers!) and all those voices, all the variety, collecting all that was best about Bob's sound in his best decade (the '70s, of course) and playing with it, clothing these gorgeous songs in warm, well-fitting attire... and it's obvious that the musicians involved were stunned by the chance to do something like this, because they make masterpiece upon masterpiece out of these very basic (yet ELEMENTAL) sets of lyrics. The melodies and arrangements are strong, creative, sympathetic, good to the ear both immediately and with repeated listens, the album flows flawlessly, sooooo smoothly, yet takes you on a ride along the way as well... and such heights and valleys... but, like his other '67 son batches, interspersed with lighter material to make it an even more delightful listening experience. Ahhh... they done good. The point is, the songwriters heard what there was to hear. Perhaps more than even Bob realized was there at the time of writing. But that's how the best art often works..... I can hardly wait to hear everything else they came up with, different takes on the same lyrics, plus the seven unreleased songs besides... what a treasure trove!"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar