Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 9. juuni 2015

"Maggie" (2015)

Keskmisest zombifilmist mõtlikuma-melanhoolsema  "Maggie" puhul on ilmselt kõige kummastavam, et loo peategelast, kõdunemist põhjustavasse ravimatusse viirusesse nakatunud teismelise tütre eest hoolitsevat masendunud isa Wade'i, mängib ei keegi muu kui Arnold Schwarzenegger. Paar aastat tagasi näitlemise juurde naasta otsustanud Schwarzeneggeri puhul on alati imetlust tekitanud just erakordne füüsis ja teadupärast pole mees põhimõtteliselt kunagi õudus- või draamafilmides üles astunudki, nii et anda talle võimalus mängida niisugust rolli tundub nagu palgata ühe käega mees enda hekki lõikama. Igal juhul on mul hea meel, et endine märulistaar vaheldust otsib ja ebatavalistesse rollidesse astub, seda enam et on vanaks jäänud ja mitte sedavõrd mehine musklimees nagu kuberneriks saamise eel. Kui paari aastakümne eest oli näitleja ehk liigagi atleetlik, et hariliku pereisa osas veenvalt mõjuda (võtkem näiteks "Jingle All the Way", kus mängis töösse uppuvat müügimeest), siis nüüd, kus ta on juba hilistes kuuekümnendates, sobib ta malbet pereisa kehastama kummaliselt hästi.

Ehkki oma sisemisi piinu teistele välja näitamast hoiduv Wade on kõige stoilisem tegelane terves filmis, on Schwarzeneggeri osatäitmine väljendusrikas ega valmistagi pettumust. Millegi radikaalsega näitleja "Maggie's" hakkama ei saa ja auhindu talle ei ulataks, kuid juba painatud ilmed mehe näol kõnelevad kõigist emotsionaalsetest piinadest, mis Wade'is peidus. Kui viimase süda vahepeal liiga raskeks läheb, hakkavad pisaradki voolama, kuid lootusetule olukorrale vaatamata püüab ta hoida sirget selga ja kindlaks teha, et plikatirts saaks viimastel elupäevadel natukenegi rõõmu tunda. Dialoogi on selles morbiidses vaikses draamas minimaalselt ja actionit-tagaajamisi üldse mitte — rõhku on pandud sellele, et see närbuv maailm näiks tõetruu ja me siiralt hooliksime sureva Maggie ja tema isa suhtest.
Arstide, nakatunute ja nakatunute lähedaste käitumine on just selline, nagu nad ilmselt käituks, kui niisugune ravimatu haigus päriselt valla pääseks. Film polekski väga erinev, kui Maggie kannataks näiteks leukeemia käes, nii et väljamõeldud viirust saab vaadelda kui metafoori. See on delikaatne lugu sellest, mida lapsevanem tundma peab, kui tema laps on raskelt haige, mitte võitlusest zombide hordidega. Nood püsivad siin rohkem vaguralt taustal ja tõtt-öelda sõna zombie isegi ei mainita, nii et tekib küsimus, kui õiglane on "Maggiet" üldse zombifilmiks nimetada. Igal juhul on see tundeküllasem, mõtlikum ja trööstitum kui harju keskmine zombifilm, kuid kahjuks mitte sellevõrra sisukam. Ei tea, kas asi on selles, et lõviosa "Maggie" tegevusest toimub kusagil perifeerias ühe perekonna farmis ja selle perekonna liikmed on suhtlemast vältivad introverdid, või lihtsalt filmi aeglases tempos, aga kohati jääb see kammerlik õudusfilmi sugemetega tragöödia igavaks ja vähepakkuvaks, ähvardades ka tagasi tuua koledad mälestused "The Walking Deadi" tapvalt haledast teisest hooajast. Samas on film oodatust intiimsem.

Lugu kätkeb endas ilusalt hellaid momente ja teatavat optimismi, osatäitjad on tugevad ning Maggie transformatsioon kõndivaks laibaks õõvastav. Oleks siin ainult rohkem juttu ja vähem nuttu ning tegevustik paeluvam, sest enamjaolt saadavad tegelased aega mööda vaikides peekonit praadides või välikäimlates töinates ja sedagi morni stseenivälise viiulimuusika saatel. Nii jääb filmist vaimuvaene mulje, isegi kui see pole tegelikult rumal. Seda ei maksa muidugi karta, et Schwarzenegger märulitega täitsa lõpparve teinud on — juba õige pea jõuab kinodesse adrenaliinipomm "Terminator Genisys", kus näitleja kehastub neljandat korda ikooniliseks Terminatoriks —, aga mulle täitsa meeldiks teda edaspidigi mõnes tõsisemas indies näha.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar