Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 30. juuni 2015

"Ted 2" (2015)

Kui 2012. aasta hitt "Ted" oli enam-vähem täpselt nii hea, kui saab olla üks ropp Hollywoodi komöödia elavast kaisukarust, kellele meeldib kanepit suitsetada, diivanil vedeleda ja litsakatele naistele ligi ajada, siis "Ted 2" on enam-vähem täpselt nii hea, kui saab olla selle filmi teine osa. See võib kõlada eriti kriitilise väitena, kuid tegelikult ei maksa muretseda — kes esimest osa vaadates oodatust rohkem naerda sai ja Seth MacFarlane'i joonissarjades-filmides esineva huumoriga sina peal on, ei pea "Ted 2's" tõenäoliselt pettuma. Kui aus olla, siis märgatavalt püüdlik "Ted 2" on vaat et üllatusrohkem, kavalam ja hoogsam kui "Ted", isegi kui see on pisut liiga pikk ja süžee, mis keskendub ulaka mõmmiku püüdlustele kohtus tõestada, et ta on isik ja mitte ese, hõredavõitu on.

Olgu, filmis esineb üksjagu nalju, mis pole kõige paremad, aga andekate naljade osakaal on see-eest üllatavalt suur — mõne momendi peale naeris publik tõesti hüsteeriliselt ja teadupärast ei oma sellist mõju enamik Hollywoodi komöödiaid. MacFarlane'ist, kelle naljad on sellised sardoonilised ja absurdimaigulised ning kes armastab üle kõige popkultuurile viidata ("Ted 2" jooksul mainitakse sadu erinevaid kuulsusi, filme, seriaale jne), oli tark mitte püüda võimalikult realistlikku filmi teha — jah, "Ted 2's" esineb lõputult olukordi, mida ei saaks päriselus kuidagi tekkida, aga see on film elavast kaisukarust, nii et keda kotib? Mis lahutab "Ted 2" suurepärasusest, ongi selle maht, sest filmi lõppedes tunneb instinktiivselt, et vähemalt 20 minuti jagu stseene oleks võinud vabalt välja lõigata, ilma et oleks pidanud ohverdama mõnd vaimukat nalja või süžee seisukohalt tähtsat hetke.
Näiteks stseen, kus Ted, Johnny ja Amanda Seyfriedi mängitud noor jurist Samantha New Yorki suundudes kogemata teelt välja sõidavad, metsast grandioosse kanepipõllu leiavad ning Samantha lõkke ääres laulu esitab, meenutab meile, et Seyfried on tegelikult väga andekas laulja, kuid võtab filmil lihtsalt hoo maha. Seyfried on tore tibu ja seda enam on mul hea meel, et Samantha on sama vabameelne ja lõbus kuju kui Johnny või Ted, isegi kui päriselt ei käituks tema moodi ükski jurist (aga nagu mainitud, ei ole usutavus antud filmi puhul prioriteediks). Muidugi võlus mind ka, et Seyfriedil polnud probleemi sellega, et Ted võrdleb Samanthat silmade suuruse tõttu Gollumiga.

Mis puutub kavalatesse üllatustesse, siis filmis võib silmata päris mitut kuulsust, keda siin näha ei ootakski (ilmselt MacFarlane'i viis näidata, kui palju häid tutvusi tal Hollywoodis on), aga need hetked ei pruugi olla põhjalikult läbi mõeldud. Näiteks alguses esitab Liam Neeson poes Tedilt hommikusöögihelveste kohta madalal häälel küsimusi, kuid lõpuks ei saagi aru, kas ta mängib iseennast, parodeerib Bryan Millsi "Takeni" seeriast või hoopis midagi kolmandat... aga kõnealune stseen, ehkki veniv, on päris humoorikas. Seevastu Morgan Freeman oleks võinud oma ajaga midagi targemat teha kui siin andekat advokaati mängida. Kuigi "Ted 2" näol ei ole ühesõnaga tegemist täistabamusega, sest MacFarlane püüab publikule pakkuda rohkemat kui reaalselt tarvis, on see üle keskmise andekale Hollywoodi jandile tehtud järje kohta üllatavalt asjalik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar