Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 16. juuni 2015

"The Age of Adaline" (2015)

"The Age of Adaline" on meelitavalt eleegiline romantiline draama naisest, kes elanud enam kui sada aastat, kuid näeb välja nagu tavaline kahekümnendates daam. Põhjuseks, miks Adaline kunagi päriselt 30-aastaseks ei saa, on sajandi esimesel poolel juhtunud saatuslik õnnetus, mis pidanuks võtma temalt elu, kuid andis talle hoopis maagiliselt võimaluse elada igavesti.

Nagu film ruttu mõista annab, ei ole tegemist niivõrd õnnistuse, kuivõrd needusega; lausa hälbega. Esialgu leiab "The Age of Adaline'i" tegevus tänapäeva San Franciscos, kus on Adaline endale ajutise kodu loonud, aga tingituna oma surematusest ei saa ta nautida päris sellist elu nagu teised inimesed. Lootuses seda erilist annet kõigi eest saladuses hoida (tütar väljaarvatud), ei ole tal võimalik paikseks jääda — olles umbes pool sajandit tagasi lausa FBI tähelepanu äratanud, on ta võtnud nõuks iga kümne aasta tagant oma elukohta, välimust ja isegi nime vahetada, mis muidugi tähendab, et pikad püsisuhted on välistatud. Kohtumine ühe võluva noormehega ähvardab aga Adaline'i igikestvas elus kõik segamini lüüa ja sundida naist unustama reeglid, mis ta on kehtestanud omaenda turvalisuse huvides. Kes seega otsustab "The Age of Adaline'iga" tutvuda lootuses, et see keskendub ainiti Adaline'i enam kui sada aastat kestnud elus toimunule ja raskustele, mida surematus talle põhjustab, võib seega pettuda — kuigi film näitab algusest peale üles piisavalt loomingulisust ka selles osas, kust algselt Adaline pärit on ja milline on tema elukorraldus, on tegemist hella armastuslooga, kus kohtuvad ja armuvad kaks inimest, kellest ühel on kummaline saladus.

Romantika pole "The Age of Adaline'is" kahjuks teab mis veenev või erutav, nii et antud muinasjutt keskmist inimest pisaratega võitlema ilmselt ei pane, ent vähemalt on teine peenelt tehtud ja piisavalt taibukas. Režissöör Lee Toland Krieger, kes teinud sellised arvestatavad sõltumatud filmid nagu "The Vicious Kind" ja "Celeste and Jesse Forever", on "The Age of Adaline'i" lavastanud märgatava graatsia ja tähelepanelikkusega, keskendudes muu seas palju muusikale või osatäitjate rõivastusele. Sümboolsena mõjub näiteks Bob Dylani laulu 'Simple Twist of Fate' kasutamine, pidades silmas, et pala pärineb albumilt, kus aja möödumine, üksildus ja südamevalu on kandvateks teemadeks. Samade tunnetega peab maadlema ka Adaline, kes Ellist kohates leebub ja endal armastust kogeda lubab.
Isegi siis, kui Adaline kellegagi tavalist vestlust peab, ei lähe meelest, et tegemist keskmisest fantaasiaküllasema looga. Kõigele lisaks usub see ka siiralt hämmastavatesse kokkusattumustesse. Film kätkeb endas vaat et rohkemgi elegantsi kui enamik teisi lähiaastatel ilmunud ulmelisi armastusfilme, mille teemaks aeg ja/või vananemine ning selle üle on ainult hea meel... aga nagu mainitud, on minu jaoks suureks puuduseks see, kuivõrd igavalt mõjub Adaline'i ja Ellise suhe. Stseenid, mis kujutavad neid kahekesi kudrutamas, panevad tundma, nagu film kestaks sama kaua kui Adaline'i elu. Ma tean, et see on täiesti individuaalne, kuid mulle oli müstika, miks sedavõrd põhjaliku elukogemusega naine armub spontaanselt nii suvalisse topskisse. Õnneks on tegevustikus ootamatu ja põnev pööre, mis veidi põhjendab Adaline'i tundeid Ellise vastu.

Sellegipoolest: Ellist kehastav hollandlane Michiel Huisman on sarmikas, kuid näitlejana puudub tal teatav säde, ja Ellis on tegelasena stereotüüpne moosinägu, kes oleks justkui välja karanud mõnest Taylor Swifti muusikavideost. (Vahepeal jõudsin muide arusaamisele, et ta näeb välja täpselt nagu "Die Hardi" Ellis.) Kui osatäitjate kallal veel norida, ei pane otseselt hämmelduma ka Adaline'i kehastav Blake Lively, kes sai osa ilmselt põhjusel, et mõneti on tal kuldajastu tähtedele omast kuma, aga minu silmis pole ta jätkuvalt palju enamat kui tavaline Hollywoodi näitlejatar. Adaline'i puhul on muuseas üllatav, kui arg, mõtlematu ja naiivne ta kipub olema — niivõrd kaua elanud neiu võiks ju olla sirgema seljaga. Üleüldse on hea küsimus, miks Adaline'i jaoks on nii oluline varjata oma surematust mehe eest, kes teda siiralt armastab. Teoorias peaks Ellis ju ekstaasis olema, kui mõistaks, et saab oma elupäevade lõpuni põrutada tšikki, kes füüsiliselt ei vananegi. Probleemiks võiks kujuneda jälle näiteks see, et tingituna oma konditsioonist ei saa Adaline ilmselt lapsi.

Igatahes, minu hinnangul on nii Lively kui Huisman rollides keskpärased ja selle tulemusena ei tõmba nende armuromaan kaasa, mis sest et Adaline'i jaoks kaasnevad sellega rasked kompromissid ja hulk südamevalu. Asi seegi, et väiksemates osades sellised ekraanilegendid nagu Ellen Burstyn ja Harrison Ford, kusjuures viimane pole aastaid ühes filmis nii väärikalt esinenud. Kuigi see ei sisalda just tohutult poeesiat ega sunni salvrätikute järele haarama, võivad rahulikult kulgevate romantikafilmide austajad pealetükkivalt mesise ja võluvalt nägusa "The Age of Adaline'iga" vast rahule jääda. Ahvatlevalt hõrk väike kompvek vähenõudlikule maiasmokale.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar