Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 8. juuni 2015

"The Nightmare" (2015)

"The Nightmare" on verivärske dokumentaal Rodney Ascherilt, kelle 2012. aasta "Room 237" tekitas filmisõprade seas väga vastakaid arvamusi. Kui "Room 237" andis mõnele "The Shiningu" tulihingelisele fännile võimaluse jagada isiklikku interpretatsiooni Kubricku lummava õudusfilmi kohta ning püüdis seeläbi demonstreerida, kuivõrd meeletuid (ja erinevaid) kinnisideid võib tekitada inimestes lihtsalt üks film, siis "The Nightmare" võtab luubi alla seltskonna vaesekesi, kellel olnud õudne kogemus uneparalüüsiga — ebameeldiva nähtusega, mis pole tegelikult sugugi haruldane, kuid ometi enamikule võõras. Sama lugu on mu meelest näiteks ohutute paanikahoogudega, mistõttu inimesed, kes sellest midagi kuulnud pole, on kindlad, et nad on suremas, kui seda esimest korda kogevad, ilma et neil füüsiliselt midagi viga oleks (kuulasin eile üht Loveline'i vana osa, kus Dr. Drew mainis, et kui haiglasse saabub inimene, kes väidab end olevat suremas ja tal ei paista midagi häda olevat, on tal reeglina lihtsalt paanikahoog). Uneparalüüs on fenomen, mida ma õnneks kogenud pole ja pärast "The Nightmare'i" nägemist on mul selle üle ainult hea meel.

Film annab väga mõjuvalt mõista, mida tunneb inimene, kes seda läbi elama peab, eriti kui ta pole uneparalüüsist kuulnud ega mõista, mis temaga toimub. Isegi soojas toas oma kallis voodis ei maksa end liiga turvaliselt tunda, sest võib juhtuda, et ärkad keset ööd ja mitte ainult ei avasta, et sul pole võimalik ennast liigutada, vaid näed ka hirmsaid nägemusi, näiteks umbmääraste süngete kogude näol. Uneparalüüsi kogedes inimene ei maga, kuid pole ka motoorne, ja niisuguse seisundiga kaasnev sisemine paanika võib olla jubedam kui ükskõik milline õudusfilm. Filmis oma lugusid rääkivate inimeste seas on neiu, kes lausa ütleb, et ükski õudusfilm ei suuda konkureerida selle jäise tundega, kui oled liikumisvõimetuna külili voodis ning adud, et keegi seisab su taga, justkui tahtes, et sa kardad. "A Nightmare on Elm Streeti" teeb nõnda ehmatavaks idee, et armiline kampsuniga mees võib su unenäkku ilmuda ja su päriselt ära mõrvata, nii et sa enam ei ärkagi. "The Nightmare" räägib sarnastest hirmudest, võttes sedapuhku aluseks valitud inimeste reaalsed kogemused. On muide välja pakutud, et topskid, kes väidavad veendunult, et tulnukad röövisid ta, kogesid lihtsalt uneparalüüsi.
"The Nightmare" on Ascheri eelmisele täispikale dokile "Room 237" selles mõttes sarnane, et kummagi filmi keskmes on kahtlasevõitu inimesed, kelle elusid kontrollib miski, mis enamikule ei tähenda suurt midagi. Kui "Room 237's" figureerivad individuaalid, kes vaatavad vahetpidamata "The Shiningut", siis "The Nightmare'i" omad on pidanud üle elama kohutava trauma uneparalüüsi(de) näol. Õnneks pole "The Nightmare" teostuselt nii amatöörlik kui "Room 237", kus esinevad inimesed kaamera ees polnudki, vaid võtsid oma jutu nähtavasti kodus linti ning saatsid selle siis Ascherile. Küllap sai dokumentalist isegi aru, kui laisa mulje see lahendus jättis, sest "The Nightmare'is" astuvad intervjueeritavad inimesed kaamera ette. Ascher lavastas ka košmaarseid stseene, mis kujutab neid uneparalüüsi läbi elamas, nii et suure osa filmist moodustavad efektiivsed episoodid, kus näeme abituid inimesi täielikult halvatuna voodis lebamas, tumedaid kogusid nägemas ja häirivaid hääli kuulmas.

Kes tahab seega mõista, mida tähendab uneparalüüsi kogeda ilma seda reaalselt kogemata, peaks "The Nightmare'i" kaudu päris hea ettekujutuse saama, ja on täiesti võimalik, et dokumentaali õhtul pimedas toas vaadates ei taha pärast uni kergesti tulla, eriti keskset teemat arvestades. Ometi on selge, et tegemist peaks olema lühidokumentaalfilmiga, sest tegemist pole põhjaliku uurimusega kõnealusest fenomenist ja filmis on liialt kohti, kus kukutakse heietama. Näiteks üks noormees, kes osa oma loost kodus viletsa veebikaameraga salvestas (mis muidugi tähendab, et filmi kvaliteet on kõikuv), hakkab ühel hetkel mulisema filmidest "Insidious" ja "Natural Born Killers". Kuigi teema on psühholoogiliselt põnev ega polegi filmides varem eriti kajastust leidnud, jääb soovima, et ainult ohvritele keskenduv "The Nightmare" oleks sisukam, informatiivsem ja mitmekülgsem, seda enam et kõigi lood on sedavõrd sarnased — rohkem erinevaid perspektiive ning põhjalikkust ei teeks paha. Ja mul on alati raske tõsiselt võtta dokfilmi, mis näitab vahepeal Wikipediat või redditit...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar