Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 16. juuli 2015

"Ant-Man" (2015)

Kohe pärast "Ant-Mani" lõppu mõtlesin nördinult, et film oleks kindlasti hulga lahedam, kui selle teinuks Edgar Wright (kes määrati nimelt kõigepealt filmi režissööriks, ent paraku tekkisid tal stuudioga erimeelsused ja ta pidas targemaks projektist raske südamega lahti öelda), millest võib järeldada, et "Ant-Man" ei tundunud mulle just perfektne. Wrighti asemele valitud Peyton Reed ei suhtunud ülesandesse ilmselt päris nii kirglikult kui Wright seda tegi, kuid karta ei tasu — värske Marveli film pähklistki pisemast superkangelasest, ehkki problemaatiline, on suvefilmi kohta parajalt meelelahutuslik ning vaat et sarmikam ja isikupärasemgi kui mitmed teised populaarsed kaasaegsed koomiksifilmid.

Kes näiteks "The Avengersit" ja tolle järge vaadates imestanud on, kuidas keegi saab peategelaste sardoonilist targutamist naljakaks pidada, saab "Ant-Manist" arvatavasti rõõmusüsti, sest see on üks neist harvadest Hollywoodi filmidest, kus on tõesti palju just visuaalset huumorit — kuna Ant-Man ehk Sipelgamees on sedavõrd tilluke, et saab ratsutada sipelga peal nagu see oleks hobune, annab see filmitegijatele hulgaliselt võimalusi püüda publikut naerutada mitte dialoogi, vaid veidrate, kohati lausa sürrealistlike situatsioonidega. Kuidas see välja näeks, kui nii pisike, aga samas ebainimlikult tugev kangelane peaks sama suure kurjamiga võitlema mängurongi peal, nii et mõlemad teineteise suunas vedureid ja rööbaste läheduses vedelevaid dekoratsioone pilluvad ja võitluse käigus lausa miniatuurseid plahvatusi tekitavad? Lisaks erinevat liiki sipelgatest koosnevale armeele, mida ta mõtte jõul kamandada saab, on Sipelgamehe käsutuses veel jubinad, millega võimalik läheduses olevaid objekte kas imepisikeseks kahandada või just ebanormaalselt suureks muuta, millel ei ole relvana teab mis palju praktilist väärtust, aga nende rakendamine hädaolukorras viib paratamatult koomiliste tulemusteni.

Fantastilisi ja lustakaid filme inimestest, kes on ühel või teisel põhjusel nii pisikesed, et neid saaks korralikult näha vaid luubiga (või lausa mikroskoobiga), on muidugi juba ammu tehtud — nt Richard Mathesoni sulest pärinev "The Incredible Shrinking Man" tuli välja aastal 1957 ja "Fantastic Voyage" aastal 1966 —, ent see on esimene kord, kui niisuguse loo jutustamiseks on appi võetud tipptasemel arvutigraafika. Omanäolisi visuaalefekte hoogsas "Ant-Manis" tõepoolest leidub ja õnneks on leitud ka loovaid viise nendega publikut naerutada.
Erakordse rüü, mis võimaldab ennast ühe nupuvajutusega tibatillukeseks jõujunniks muuta, peab "Ant-Manis" selga tõmbama äsja vanglast välja saanud meisterlik murdvaras Scott Lang, kelle firma Pym Tech rajaja ja rüü leiutaja Hank Pym on valinud sooritama keerulist vargust. Nimelt on firma uus juht Darren Cross loonud analoogilise rüü ning usub, et sõjavägi saaks sellest viimast võtta, suutmata mõista, et sellise tehnoloogia kasutamine sõjalistel eesmärkidel võib kaasa tuua tõelise hävingu.  "Ant-Man" ei räägi aga otseselt maailma päästmisest nagu enamik teisi Marveli filme — see on lõbus lugu äärmuslikke meetmeid nõudva varguse detailsest kavandamisest ja elluviimisest. Ja antud missiooni, mille eesmärgiks Crossi rüü salaja Pym Techist minema viia, peab koos lennuvõimeliste sipelgate hordiga edukalt sooritama just Scott. Enne seda on tal tarvis aga õpetada sipelgatele käsklusi jagama ning loomulikult rüüd kasutama. Keskne roll on filmis ka Pymi veetleval, kuid ninakal tütrel, kes hoolimata kehvadest suhetest isaga aitab Scotti treenida. Sümpaatne näitlejaskond on üks põhjuseid, miks "Ant-Man" sedavõrd meelepärane koomiksifilm on.

Edukatest Hollywoodi komöödiatest tuntud naljatilk Paul Rudd meeldib arvatavasti enam-vähem kõigile ja antud filmiga näitleja tõestab, et talle pole probleemiks mängida kedagi, kellel on tavaliselt kentsaka välimusega kiiver peas ja kitsas rüü seljas. Tõsi, sõrmkübara mõõtu kangelaseks kehastumine ei pruugi nõuda Ruddilt, kes komöödiates esineb rõhutatud stoilisusega, just erakordseid tundepuhanguid, kuid näitleja on sunnitud filmis emotsioone väljendama küll. Elus saatuslikke vigu teinud Scott on lahus oma naisest ega saa seetõttu peaaegu üldse kohtuda väikese tütrega, kes talle olulisim. Pärast Pymiga kohtumist ning Sipelgameheks saamist satub tema tütar lõpuks muidugi lausa ohtu ning sellega kaasnev hirm ja õud ei tähendaks midagi, kui Rudd ei suudaks seda mõjuvalt välja näidata. Ruddist veelgi rohkem särab filmis Hank Pymi rolli valitud Michael Douglas, kes mängib osa sobiva graatsia ja väärikusega.
"Ant-Man" on tervele perele vaatamiseks sobiv seiklus, mis ei võta ennast ülemäära tõsiselt ja peaks kindlasti rahuldama igaüht, kellel Marvel Cinematic Universe'iga head suhted on. Seda, et Sipelgamees ja Tasujad kuuluvad samasse universumisse, ei luba film meil igatahes unustada, sest Pym mainib vahepeal vestluses nii Tony Starki kui tolle isa ning Raudmehe rüü, mida miljonär teadupärast lahingus kasutab. Ühel suhteliselt tähtsal tegelasel mitmest Marveli varasemast filmist on "Ant-Manis" isegi episoodiline roll, aga las see jääda üllatuseks.

Põhjus, miks ma nimetasin "Ant-Mani" problemaatiliseks, on selle pisut lohakas stsenaarium, mille tulemusena ei pruugi tegevustik alati mõistuspärasena mõjuda. Kui Hank Pym otsustab, et just Scott on õige mees hulljulget vargust sooritama ning talle rüüd näidata soovib, ei võta ta mitte mehega ise ühendust, vaid edastab Scotti korterikaaslasele vihje, et tema kodus on seifis peidus palju väärtusliku vara. Nimelt loodab ta, et Scott, kes ei suuda alimente maksta, tema majja sisse murrab, seifi lahti muugib ja sealt Sipelgamehe rüü leiab. Mul pole midagi selle vastu, et Pym eelistab, et Scott sellisel moel rüüst teada saab ja temaga tutvub, kuid vanamehel pole ju garantiid, et Scott kui alles vanglast välja saanud mees üldse uuesti seadust murda tahab või tema seifi sisse murda suudab. Ja miks eeldab Pym, et Scott sellest rüüst, mis näeb välja nagu keskmise mootorratturi rõivastus, üldse huvitatud on? Kas Pymil on mingisugune varuplaan? Ja kas Pymist ei ole naiivne arvata, et kui ta laseb Scottil maailma heaolu nimel pihta panna Darren Crossi loodud rüü ehk Yellowjacketi (eestikeeli Kollakuub), siis Cross ei leia viisi uue loomiseks? Tony Starkil, teisel kuulsal tegelasel Marvel Cinematic Universe'ist, on Raudmehe rüüsid rohkem kui minul sokipaare, nii et miks peaks "Ant-Manis" olevaid rüüsid olema võimatu reprodutseerida? Kas ettenägelikum poleks Crossi rajalt maha võtta, seda enam et tegemist ülbe kaagiga, kes on hullumeelsuse piirimail, tahab kangesti Pymi tütart käperdada ning ühel hetkel isegi kutsumata Pymi majja tuleb?

Niisugused loogikat puudutavad küsimused tekivad kogu filmi vältel ja tagatipuks on selle esimeses pooles ebameeldivalt palju ekspositsiooni (kui Pym vahepeal kvantreaalsusest jaurama hakkab, on momentaanselt teada, et see tuleb lõpus mängu) nii et neli (!) inimest, kes käsikirja kallal pusisid, oleks võinud ülesandesse rohkem süveneda. Õnneks ei tee sellised puudused energilist, loomingulist ja mängulist "Ant-Mani" vähem meelelahutuslikuks. Mõte selle väheldase kangelasega tulevikuski kohtumisest tekitab igal juhul elevust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar