Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 22. juuli 2015

"Before We Go" (2014)

Ma olin varakult valmis Hollywoodi tähe Chris Evansi režiidebüüdi maha kandma ja süüdistama seda milleski, milles ma pole süüdistanud vist ühtegi filmi, mida siin blogis kahe aasta jooksul arvustanud olen: mõttetuses. Mulle meeldib mõelda, et iga film, sõltumata selle olemusest või vormist, on kunstiteos ja mul on raske nimetada kunstiteost mõttetuks, ükskõik kui väärtusetu see olla võib. Teokiirusel kulgevas draamas "Before We Go", kus kaks võõrast inimest ühes suvalises New Yorgi metroojaamas tuttavaks saavad ning seejärel öö linna peal ringi lonkides kahekesi koos veedavad, ei juhtunud nii pikka aega midagi natukenegi huvitavat, et see sõna turgatas mulle muudkui paratamatult pähe. Viimane pooltund, ebamaiselt soe ja õrn, päästis aga minu jaoks kõik — kes oleks võinud arvata, et Kapten Ameerika suudab teha midagi nii kummastavalt leebet?

"Before We Go" ehk vaese mehe "Before Sunrise'i" näol pole muidugi tegemist perfektse filmiga. Lisaks lavastamisele ka meespeaosa mängiv Chris Evans arvab näiteks liiga ülbelt, et vaatajal ei teki kihku filmi jälgimise asemel proovida Fruit Ninjas uut rekordit teha, kui pooleteise tunni jooksul pole kaadris suurt midagi peale tema ja/või naispeaosatäitja Alice Eve'i näo (olgugi et viimane on minu hinnangul üks ilusamaid naisi üldse). Tema usk omaenda ning Eve'i sarmi on sedavõrd tugev, et New Yorgi tänavad, kus nad koos aega veedavad, on taustal enamasti fookusest täiesti väljas, nii et ikooniline suurlinn, mida aastakümnete jooksul filmides ülipõnevalt kujutatud — seda kas siis romantiseerides või konkreetselt hukka mõistes — mõjub siin täiesti mittemidagiütlevalt. Tegevus võiks õigupoolest toimuda ükskõik kus.
Lugu on lihtsusest hoolimata pigem tõsiseltvõetamatu ja lausa naeruväärselt naiivne (et mitte öelda muinasjutuline) ning kulgeb sedavõrd aeglaselt, et väsinum vaataja jõuab unne suikuda enne, kui filmi kaks tegelast teineteise nimed teada saavad. "Before We Go" võib kannatuse korralikult proovile panna, kuid filmi lõppedes on mõistad joovastusega, et oli seda kannatamist väärt. Mida selle filmi puhul nimelt tõsiseltvõetamatuks kutsuda ei saa, on tegelased, kes teineteist ainsa vaikse öö jooksul tundma õppides ning aina lähedasemaks saades muutuvad aina võluvamaks. Nad on lihtsalt usutavad. Ma ei hakka väitma, et idee, et üksainus öö võib muuta inimese elu täielikult, on meeletult uudne või intrigeeriv — sedalaadi häma on ajanud kergemad romantilised filmid aegade algusest saati —, aga kuivõrd ebatavalisena filmis kujutatud situatsioon ja selle lahendus mõjuda ei pruugi, ei saa sama öelda selles situatsioonis oleva noormehe ja neiu kohta.

Nii nende kui kogu filmi rõhutatud lihtsus võib esialgu tõsiselt frustreerida, kuid ühel hetkel, kui emotsioonid märgatavalt esile tulema hakkavad, taipad enda üllatuseks, et hoolid... väga. Ja tahad, et kõik lõppeks hästi, olgugi et filmis on palju momente, mis ei luba unustada, et see lugu on lihtsalt kellegi väljamõeldis. Intiimne ja südamlik väike film, mida soovitaks ainult kannatlikele, kes oskavad hinnata minimalismi. Ja kindlasti vähem mõttetu kui enamik tänavu nähtud linateoseid. "Before We Go" on nagu võrratu maiustus, mida on raske pakendist välja saada: läheb veidi aega ja vaevlemist, enne kui suu magusaks saad, aga sellevõrra magusam see tundub.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar