Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 25. juuli 2015

"Creep" (2014)

Et õudusfilm "Creep" rakendab moekat, ent tapvalt tüütut found-footage formaati, millest praeguseks vast tüdinud needki, kes õudusfilme sageli ei vaata, on eelarvamused ka antud teose suhtes kerged tekkima. Kogemusele tuginedes oleks ju naiivne eeldada, et Patrick Brice'i väike debüüt endast midagi esmakordset kujutada võib, kui sellesse spetsiifilisse žanrisse kuuluvad õudukad on peaaegu alati visuaalselt üksluised, teostuselt primitiivsed ja sisaldavad haruharva värskeid põnevaid ideid, eelistades lihtsalt kopeerida kõige populaarsemaid olemasolevaid. Pidades silmas, kuivõrd odavalt ja kiiresti found-footage filmid tehtud on, võiks need ju vähemalt püüda olla sisult innovaatilisemad, aga ei — lõviosa neist räägib häirivatest üleloomulikest nähtustest, nt agressiivsest deemonist või seestumisest, ning püüab publikut kõige lapsikumatel viisidel ehmatada.

Ometi juhtub mõnikord harva ime ja ette satub found-footage õudusfilm, mis polegi šablooniline ja formaati intelligentselt rakendab, ja põrgulikult salakaval "Creep" kuulub niisuguste hulka, kusjuures lugu (millest tasuks vaatamise eel võimalikult vähe teada) on sellevõrra hirmsam ning ebamugavam, et näeme sündmusi just läbi käsikaamera silma. Ja erilist kergendust ei paku ka äratundmine, et need sündmused võiks juhtuda reaalses eluski. Sa võid "Paranormal Activity" seeriat vaadates silmi pööritada mõtte peale, et nähtamatu deemon su keset ööd vägivaldselt voodist välja tirib, ent nähes "Creepi" keskmes olevat Josefit (kes on üks suur küsimärk) tunned paratamatult, et sarnaseid kahtlasi kujusid võib päriseltki leiduda igal pool.

"Creep" on efektne autorifilm, mis iga minutiga üha veidramaks ja kõhedamaks muutub. Eks põhjus ole vast selles, et igaüks adub, mida tähendab viibida kahekesi võõra inimesega, kes tundub iga lausutud sõna ja tehtud žestiga üha mitteusaldusväärsem ja pahaendelisem, ning tunda end täiesti kaitsetuna. Niisugust ärevat situatsiooni film kujutabki ning terror on siin täiesti psühholoogilist sorti. Found-footage formaat seab muidugi palju piiranguid ja tegemist polegi teab mis kunstipärase või kuluka filmiga, kuid see on andestatav, sest lugu nõuab nagunii vähe tegevusruumi ning karaktereid on vaid kaks. Erinevalt enamikust found-footage õudusfilmidest on "Creep" vähemalt veenev, üllatusrohke, kütkestavalt ekstsentriline ning mis kõige olulisem, hirmus.

Ma pole sugugi üllatunud, et selline tuntud näitleja nagu Mark Duplass tundis soovi projektis kaasa lüüa, ja jumal tänatud selle eest, sest mees on algusest peale ambivalentseid tundeid tekitava Josefi rollis perfektne. Kuna film taotluslikult tükk aega varjab, kas Josef on pelgalt veidrik, tõeline monstrum või hoopis midagi kolmandat, on ainult kiiduväärt, et osa sai näitleja, kes suudab nii osavalt salapära säilitada, tundudes vaheldumisi ähvardav, napakas ja lõbus. Üllatav, muide, et tegemist peaks olema õuduskomöödiaga, sest ma ei leidnud filmist õieti midagi koomilist... kuid junni võttis teine tõesti jahedaks. Nagu ka tõsiasi, et filmile plaanitakse kahte järge, sest ma juba tean, et teist korda pole sama asi pooltki nii mõjuv.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar