Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 31. juuli 2015

"Dead Rising: Watchtower" (2015)

Nime "Dead Rising" kandva videomängude seeriaga mul otsest kokkupuudet olnud pole, nii et kui tollel baseeruv mängufilm, mille tootjaks Crackle, piisavalt truu ei peaks olema, ei haava see minu tundeid küll kuidagi. See on muidugi teada-tuntud fakt, et adekvaatsed arvutimängul põhinevad filmid saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda, nii et ma ei imestaks sugugi, kui mängude fännid kollektiivselt otsustaks, et ka "Dead Rising: Watchtower" on õnnetu mädapaise, mille olemasolu tuleb ruttu maha vaikida. Mina vaatasin seda samamoodi nagu iga teist kaasaegset b-kategooria zombifilmi ega pidanud otseselt pettuma, ent nüüd, kus "The Walking Dead" on üks populaarsemaid teleseriaale maailmas ning rutiinseid zombifilme seetõttu tavalisest rohkem toodetakse, ei ole sel ka palju distinktiivseid omadusi.

Nii palju ma "Dead Risingu" mängudest igatahes tean, et need ei võta ennast ülemäära tõsiselt ega sea mängijale erilisi piiranguid, lubades tal mängusiseses maailmas plaanitult ringi liikuda ja kasutada võitluses zombide hordide vastu enam-vähem ükskõik mida (või erinevatest esemetest midagi ainulaadset kokku panna), mis võib möllu vahepeal päris totraks teha. Seda silmas pidades võib muidugi öelda, et "Dead Risingu" filmi teha oli kindlasti vähenõudlikum kui omal ajal "Resident Evilit" ja tolle järgesid, kuna "Resident Evili" mängudes on rohkem rõhku pandud tegelastele, sisule ja loomulikult atmosfäärile. "Dead Risingu" seeria pakub pigem kerget meelelahutust ning sama võib öelda teadlikult absurdihõngulise filmiversiooni kohta. Mis puutub relvadesse: tegelased kasutavad palju läheduses vedelevatest tööriistadest käsitsi kokku pandud külmrelvi — näiteks hari, mille külge teibitud matšeete —, nii et selles osas on filmil mängudega üht-teist ühist küll. Ei saa samas öelda, et ära tabaksin, et film "Dead Risingu" mängudel tugineb, kui peaksin seda pealkirja või tausta teadmata juhuslikult nägema, ent nagu mainitud, on mul mängudest ka limiteeritud teadmised.
Mis filmi puhul kiiduväärne: erinevalt teistest madalaeelarvelistest zombifilmidest on "Dead Rising: Watchtower" küllalt kõrge produktsiooniväärtusega ning selles leidub üksjagu tuttavaid nägusid, sh näiteks koomik Rob Riggle ja Oscari nominent Virginia Madsen, kes on järjekordne tõestus, et Hollywood pole sinust enam huvitatud, kui vanaks jääd. Režissöör Zach Lipovsky tegi muuseas ka mulluse "Leprechaun: Originsi", millel polnud "Leprechauni" sarjaga fännide pahameeleks midagi ühist, kuid oli kompetentsemalt lavastatud kui keskmine teisejärguline kollifilm. Sama võib öelda "Dead Rising: Watchtoweri" kohta, kus nii elavate surnutega täidetud põrgulik Oregon kui elavad surnud ise näevad piisavalt tõetruud välja.

Kostümeerijad-grimeerijad on igatahes muretsenud selle eest, et iga zombi filmis kuidagi esile küündiks — eriti meeldejääv on muidugi kloun, kelle ümmargune punane nina piiksub ka siis, kui selle omanikul enam pulssi pole. Teatavaks plussiks on asjalik huumor: kui juhuslikest tarvikutest kokku monteeritud relvad naerutada ei suuda, siis ehk lõbustavad suvalistel hetkedel näidatavad uudistelõigud, kus Rob Riggle'i tegelane jagab sardoonilisel toonil juhiseid zombide tapmiseks ning räägib isiklikest kogemustest nendega, ajades mühakliku käitumisega teda intervjueerivat uudistelugejat üha rohkem närvi. Ilmselgeks puuduseks on pikkus: ükski sedalaadi b-kategooria film ei tohiks kesta kaks tundi, seda enam et filmis on terve hulk mittemidagiütlevaid kõrvaltegelasi, kelle saatusest õieti ei hooli. Kui fookus oleks jäägitult peategelasest püstolreporteril ja tema kaaslastel, liiguks film tempokamalt ja pakuks ka sellevõrra rohkem meelelahutust. Žanri entusiasti rõõmuks on "Dead Rising: Watchtower" soliidne ja krapsakas ning parajalt kvaliteetne ekraaniteos, olgugi et ei püsi kaua meeles ja võlub rohkem pädeva teostuse kui millegi muuga. Minu poolest võiks teine muidugi hulga psühhootilisem ja ajuvabam olla, seda enam et tegemist pole realistlikkust taotleva käsitlusega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar