Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 19. juuli 2015

"Finding Neverland" (2004) / "Gattaca" (1997) / "Godzilla, Mothra and King Ghidorah: Giant Monsters All-Out Attack" (2001)

"Finding Neverland" (2004)

Johnny Depp on viimaste aastate tööga oma varasemate filmide väärtust oluliselt tõstnud, sest nüüd, kus ta mängib ainult pooletoobiseid kehkenpükse, kellesuguste seltsis ei suudaks normaalne inimene viite minutitki veeta, tunduvad kõik tema eelmised osatäitmised sellevõrra paremad. Tõepoolest, olles lähiaastatel näinud teda ennast tahtmatult alandamas abitutes linateostes nagu "The Lone Ranger", "Mortdecai" või "Into the Woods", pakub üllatavalt palju rõõmu vaadata teda sellises viisakas linateoses nagu "Finding Neverland" kehastamas lapsemeelset optimistlikku sulemeest. Suhkrune film jutustab (teatud ilustusi tehes, nagu ma aru saanud olen) tõestisündinud loo sellest, kuidas näitekirjanik J. M. Barrie leidis inspiratsiooni näidendi "Peter Pan; or, the Boy Who Wouldn't Grow Up" loomiseks. Mis võiks ju kirjandusest huvituvale inimesele põnevust pakkuda, ent tegemist mõne analüütilise ja nüansseeritud filmiga loometööst, vaid muinasjutuliste varjunditega melodraamaga, kus kergemeelne kirjanik sõbruneb väikeste poistega ja õpetab neid oma kujutlusvõimet kasutama ning loob ise oma magnum opuse. Stiililiselt üsnagi peen film (ka näiteks animatsiooni on appi võetud) ja oma helluses mingil määral võluv, kuid minu jaoks osutus see püüdlik pisarakiskuja liialt imalaks ja ühekülgseks. Deppi väljapeetud osatäitmise üle muidugi kurta ei saa; loodetavasti saan peatselt sama öelda krimidraama "Black Mass" kohta.

"Gattaca" (1997)

Andrew Niccoli hinnatud debüütfilmil "Gattaca" on olemas enam-vähem kõik kvaliteetse ulmefilmi omadused: see on intellektuaalne, mitmetahuline, loominguliselt (aga samas tagasihoidlikult) lavastatud ja kõnekas. Emotsionaalselt ehk küll mitte kõige mõjuvam, sest tegelased jäävad suhteliselt üheplaaniliseks ja oma rõhutatult reserveeritud käitumise tõttu päris sarmitud, aga mõõdukalt romantikat ja salapära sisaldava fantastilise müsteeriumina on "Gattaca" parajalt ettearvamatu ja intrigeeriv. Ühtlasi on alati meeldiv kohata futuristlikku ulmefilmi, kus ei domineeri visuaalefektid ja butafooria — elegantne kunstnikutöö ja süžee annavad kenasti edasi kujutatud tulevikumaailma iseärasusi, ilma et oleks tarvis liialduslikke kaadreid kosmoselaevadest, tempokaid tulevahetusi jms. Ühesõnaga peenelt tehtud ja nutikalt kirjutatud film, mis mõtiskleb julgelt identiteedi, (geeni)tehnoloogia, teaduse jt teemade üle ning pakub seega mõtteainetki.

"Godzilla, Mothra and King Ghidorah: Giant Monsters All-Out Attack" ("Gojira, Mosura, Kingu Gidorâ: Daikaijû sôkôgeki", 2001)

Toho koletisefilme olen alati vaadanud pisteliselt ja näinud endiselt väheseid, nii et ma ei pea ennast Godzilla frantsiisi alal eriliseks asjatundjaks (Cinemassacre'i Godzillathoni seeria on natuke harinud). Küll aga võin öelda, et mida enam Toho toodetud Godzilla filme vaadata, seda abitum tundub Hollywoodis valminud 1998. aasta "Godzilla". (2014. aasta USA film, mis valmis ühistöös Jaapaniga, oli õnneks hulga väärikam.) Mul on ühesõnaga raske anda "Giant Monsters All-Out Attackile" hinnangut kogu seeria kontekstis, sest enamik jagusid on mulle võõrad, kuid seninähtud Godzilla filmide kõrval on see üle keskmise atmosfääriline ja õnneks mitte ka nii ajuvaba ega kaootiline kui "Godzilla: Final Wars", mis kannatas erinevate kaijude ja paraku ka vildakate eriefektide ülekülluse käes. Antud filmis, mis sarnaselt "Final Warsile" kuulub konkreetsemalt Millenniumi seeriasse, on kaijusid neli, kui arvestada ka Baragoni, kelle kähmlus Godzillaga on siin üheks kõrghetkeks. Ja valetaksin öeldes, et tuldsülgava, tüüpiliselt jässaka Godzilla ja mitme peaga draakoni King Ghidorah' lahing leekivas Tokyos ei ole oma vaatemängulisuses meelierutav, nagu uhkest pealkirjastki aimata võib. Produktsiooniväärtuse poolest kuulub see kahtlemata soliidsemate Toho filmide hulka. Kas süžee areng on täiesti mõistuspärane ja film tobedatest momentidest prii? Ei, muidugi mitte, aga katsu leida Toho film, mille seda öelda saaks. Seeriat lähemalt tundmatagi võin oletada, et pole just tohutult Godzilla filme, mis käesolevaga konkureerida suudaks. Ja kuna peale 1954. aasta originaali ignoreerib see iga varasema Godzilla filmi sündmusi, sobib seda vaadata ka täielikul võhikul. Muide, kuigi Toho vastumeelsus Roland Emmerichi tehtud "Godzilla" suhtes on ilmselge, on käesolev film sellest justkui pisut eeskuju võtnud — osad stseenid on liiga sarnased, et tegemist saaks olla kokkusattumusega ja pealegi ilmus "Giant Monsters All Out Attack" vaid paar aastat pärast närust USA versiooni.

1 kommentaar:

  1. See oli tore tidbit, et Dustin Hoffman kehastas siin tegelast, kes oli Hook'i inspiratsiooniks ja selles 90ndate filmis mängis samuti nimitegelast.

    VastaKustuta