Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 16. juuli 2015

"Home" (2015)

Populaarsed Hollywoodi animatsioonistuudiod ei pea reeglina palju pingutama, et mind võluda, sest ma olen animafilmide peale mihkel ja püüan leebelt suhtuda ka magedamatesse, kuid "Home'iga" see DreamWorksil seekord ei õnnestunud — tõtt-öelda kuulub vaimutu film stuudio suuremate ebaõnnestumiste hulka, tekitades rohkem ärritust ja vastumeelsust kui joovastust. Põhjuseks suuresti häiriv peategelane ehk hüperaktiivne ohmust tulnukas Oh, kes tuletab muuhulgas paratamatult meelde sama stuudio ühe kõige värdjalikuma vaimusünnitise seni: "Megamindi" nimitegelase. Ja seda pelgalt põhjusel, et mõlemad on lillat värvi tulnukad, nii et küllap võib järeldada, et mul on lihtsalt allergia seda värvi multikategelaste vastu? Ümmarguste silmade ja suurte kandiliste hammastega padjakujulised tulnukad buuvid, tundub mulle, on DreamWorksi püüdlik katse luua midagi sama nunnut kui käsilased, kes teadupärast on saavutanud uskumatu populaarsuse, ent buuvid on nii iseloomu kui välimuse poolest kordades ärritavamad, nii uskumatu kui see ka poleks. Isegi sõna buuv (Boov) on ebameeldiv!

Pidades silmas, kui hirmus ja ohtlik tundub üks teine tulnukate rass, mida filmis tutvustatakse, tundub võimatu, et neid lapse mõistusega (et mitte öelda alaarenenud) junne ammu galaktikast minema pühitud pole. Erilise juhmusega paistab buuvide seast silma mainitud Oh, kes nime saanud selle järgi, et paneb kõiki teisi buuve oma käitumisega ohatama. Kui buuvid otsustavad Maale tulla ja inimeste kodudesse elama asuda, keerab Oh liigikaaslastele mõtlematu käitumisega kogemata sitta ja on sunnitud putkama. Eks ole ju sobilik õppetund lastele: kui teed suure eksimuse, siis ära isegi mõtle, vaid... lihtsalt põgene! Ühel hetkel satuvad tagaotsitavaks kuulutatud Oh'i teed kokku noore tüdruku Gratuity Tucci ehk Tipiga (kellele annab hääle popstaar Rihanna) ning seiklus Oh'i apsaka pärast ohtu sattunud buuvide päästmiseks ja kõige heastamiseks võib alata.
Ühesõnaga on tegemist nn underdog storyga, kus kõige suuremast mökust saab lõpus hinnatud kangelane — kes vähemalt paari koguperefilmi näinud, tunneb selle loo ruttu ära. Ka sõprade, kodu ja perekonna olulisust rõhutav sõnum on kõigile ammu tuttav. Kuigi filmi vaadates pimestas mind kirglik soov Oh nööriga surnuks kägistada (eriti igal korral, kui ta ütles inimeste kohta humanspersons), ei jäänud mulle märkamatuks, et muidu küllaltki ebaoriginaalses "Home'is" on paar omapärast ideed. Näiteks on huvitav, kuidas buuvid oma invasiooni korraldavad, saabudes Maale mullide sees, mis linnakodanike koduseinte vastu minnes loovad neisse pirakaid auke ja paljastavad, mis toas parajasti toimub. On kaval, et inimesi "rünnates" võtavad buuvid esimesena selle, mida kõik kaasajal enim kaitsta püüavad: nende privaatsuse. Buuvide kommete ja tehnoloogia juures on tegelikult esialgu nii mõndagi intrigeerivat, aga kuna nad on nii halvasti organiseeritud ja pooletoobised, tekib nende sissetungi järel Maal selline segadus, et ühel hetkel, kui film puhta psühhedeelseks muutus, ei saanud ma enam täpselt arugi, mis toimub.

Mõned animafilmid panevad mind tõsimeeli uskuma, et tegemise käigus tarvitati psühhotroopseid aineid ja "Home" pole siinkohal erandiks — stsenaristid ja animaatorid panid kindla peale enne tööle asumist ruudu keele alla. Kui filmis on lennumasinaks muudetud sõiduauto, mis kasutab kütusena jääjooki, tahaks arvata, et natuke narkotsi on mängus. Filmi tegemisega seotud inimestest nägi ilmselt enim vaeva Rihanna, kes ei lugenud kõigest Tipi häält, vaid lõi ka "Home'i" soundtracki, võttes selleks appi teisigi artiste. Mitte et filmis kõlavad mesised poplaulud just geniaalsed oleks, aga nauditav on kuulda seikluse käigus ühe laulja palasid ja mitte üksluiset instrumentaalmuusikat. Filmi lõpus kõlav apokalüptiline ballaad 'As Real as You and Me', on tõtt-öelda päris lummav.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar