Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 12. juuli 2015

"Leviathan: The Story of Hellraiser and Hellbound: Hellraiser II" (2015)

Clive Barkeri ja "Hellraiseri" seeria kõige tulihingelisemate fännide rõõmuks on nüüd välja tulnud ammendav kaheosaline dokumentaal, mis räägib esimese "Hellraiseri" ja väärika järje "Hellbound: Hellraiser II" tegemisest: "Leviathan: The Story of Hellraiser and Hellbound: Hellraiser II". Dokumentaali esimene osa, kus tuleb juttu "Hellraiserist", kestab 4 ja pool tundi, ja teine osa, kus pööratakse tähelepanu "Hellboundile", jälle ligi 3 ja pool tundi, mis tähendab, et ainult kahte linateost vaatleva "Leviathani" kogupikkuseks on tervelt kaheksa tundi. Antud seeriastki tuttav sõna leviathan passib sellele pealkirjaks ühesõnaga suurepäraselt. Isegi paari aasta tagune "Crystal Lake Memories", mis võttis luubi alla terve "Friday the 13th'i" frantsiisi, ei kestnud nii kaua. Dokk pakub absoluutselt kõige põhjalikumat ülevaadet 1987. aastal valminud madalaeelarvelisest filmist, mille kirjutas ja lavastas geeniuseks nimetatud õuduskirjanik Clive Barker, lähtudes omaenda jutustusest "The Hellbound Heart". Tollal valminud populaarsete õudusfilmide seast on iha ja valu vahekorrast jutustav "Hellraiser" perversseim ja groteskseim, aga ka lummavalt melanhoolne ning piisavalt sügav, et pakkuda mõtteainet tänini. Kuna nii mõnigi peab "Hellboundi" esimesest osast etemakski ja paljud "Hellraiseri" juures töötanud inimesed sellegagi tugevalt seotud olid, on igati loogiline, et "Leviathan" ka järge mõistusvastase sügavusega käsitleb.

Kaader filmist "Hellraiser" (1987)

Mis tänu õnnestunud Kickstarteri kampaaniale elu saanud dokfilmi puutub, siis väikesest eelarvest tingituna on selle teostuslik külg suhteliselt amatöörlik ja primitiivne. Dokk koosneb täies ulatuses intervjuudest "Hellraiseri" ja "Hellboundi" valmimise eest vastutanud inimestega, nii et seda on mugav lihtsalt muu tegevuse kõrvale kuulata — kui pole just tungivat vajadust näha habetunud britte tühja tausta ees rääkimas, pole suurt midagi vaadata. Jah, esineb ka fotosid võtteplatsilt ja lõike filmidest, aga vähe. Iseenesestmõistetavalt võiks "Leviathan" olla kompaktsem, sest mitme alateema juures laskutakse liialt üksikasjadesse. Näiteks räägitakse ebavajalikult palju noore Barkeri tegevusest teatrilavastajana enne "Hellraiseri" kirjutamist või viisidest, kuidas kanti cenobite'isid mänginud näitlejatele grimmi — mitme tunni jagu juttu eriefektidest on liig. Ühtlasi on kurvastav, et dokfilmi jaoks ei intervjueeritud seeria vaimset isa Clive Barkerit (põhjuseks tõenäoliselt viimase halb tervis), ent see-eest võtsid selle tegemisest osa enam-vähem kõik teised olulised asjaosalised: näitlejad (läbi aastakümnete ikoonilist Pinheadi kehastanud Doug Bradley nende seas), produtsendid, kostümeerijad, helilooja Christopher Young jpt. Ühesõnaga: kes "Hellraiserist" ja "Hellboundist" rohkem teada soovib, peaks "Leviathanis" sisalduvast informatsioonist nälja igavesti kustutatud saama, aga muidugi on suur oht, et selle maht rebib hinge lõhki. Kahjuks tähendab niisuguse põhjapaneva dokfilmi olemasolu, et me ei saa ilmselt niipea nägema sarnast projekti, mis vaatleb tervet sarja, aga arvestades enamiku "Hellraiseri" järgede kesisust, pole see muidugi suurem asi kaotus.

Kaader filmist "Hellbound: Hellraiser II" (1988)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar